Kunst polevat enam vaimne? Kust te seda võtate?
Keegi mees veab Tallinna vanalinna tänavalt juhusliku vanaproua Hobusepea galeriisse ja üritab teda seal Marko Mäetamme radikaalse punkkunstiga šokeerida. Kena vanainimene ei allu provokatsioonile. Jõutakse teoseni, mis seisneb maja maketis – selline kodanliku maitse normatiiv, viimse võimaluseni keskpärane keskklassi pereelamu. Majakese akendest voolab välja ekskrement. Suurepärane kujund topeltmoraalile ja silmakirjalikkusele, korralike fassaadide varjus toimuvale perversioonile ja käärimisele. Vanainimest juhatav mees ajab välja verbaalseid fekaale, esitades koondkuju pealiskaudsest kultuuritarbijast, kes hakkab jalgu trampima, kui esimesel hetkel asja läbi ei hammusta. Pidevalt kõlab väljend „suur kunst”. Sarnasus kunagise estraadisketšiga muuseumis napsitavast stahhanovlasest – heeringas Veenuse õlal – on ilmne. Link sellise videolõiguga jõudis hiljaaegu minuni, tegemist olevat populaarse Eesti telesaatega. See pani mõtlema kunsti ja vaimsuse teemal. Tundub, et ajaloolise katkestuse tagajärjel tekkinud kunstiajaloolise hariduse puudujäägi tõttu on Eestis kunsti mõiste kinnistunud kokku sõnade „vaimne”, „suur”, „püha” ja „ülev” paatosega. Üritaks terminoloogilist segadust vältida. Kas vaimsusest rääkides mõistame seda lähtuvalt dualistlikust jaotusest keha-vaim või triaadist keha-vaim-hing? On see pigem intellekti ja ajutegevuse või hoopis intuitsiooni ja tunnetega seotud kategooria? Kui „vaimsus”, st selle puudumine on probleemiks tänapäevase kunsti puhul, siis tuuakse näiteks üldjuhul demagoogilise mõnuga mingi marginaalne juhtum, justkui kunsti mõiste võrduks üheainsa tõe, mitte paljususega. Umberto Eco on essees „Ürgfašism” võrrelnud new age’i arusaama spirituaalsusest fašismiga.
Ta hoiatab, et kõigi fašistlike liikumiste tunnuseks on igavese ja ainsa tõe kultuse traditsioon. Kuna Tõde on juba ammu välja öeldud, pole õppimine ega areng enam oluline. „Vaim” pole iseseisev olem (entiteet), vaid mõtete, tajude ja emotsioonide, tunnetuslike funktsioonide koostoime kõrvalsaadus. Vaimne või ülev kogemus on tavalisest tugevam mentaalne stimulatsioon, tunnetuse ja tunnetatava võimendunud sissevool. Sylvia Plathi metafoori ümber pöörates – klaaskuppel „minu” ja maailma või sisemise dualismi vahel puruneb ja kõike tajutakse ühe paljususliku tervikuna. Ülevusekogemusest võime rääkida, aga ülevust ennast kui müstilist objekti, väljendamatut teist pole võimalik metafüüsiliselt haarata. Mõnelt sotsiaalse või suhestuva kunsti teoselt, mis tegeleb tänapäeva ühiskonna mõne spetsiifilise probleemiga, ei saa oodata sama tugevat ja vahetut vaimset kogemust kui alkoholist, ravimitest või narkootikumidest. Kellegi kinnisvara kujutav klassikaline õlimaal – nt John Constable’i maastikud Kumus – äratab linnavurles muidugi nostalgilise naudinguga tembitud „ürgse kutse” ja pakub kauget varju tõelisest kogemusest (muide, paradoksaalselt samuti sellest ilmaolemise kaudu). Selline tundetõmblus aga ei ole „ülev” kantiaanlikus tähenduses – keerukas protsess, kui kõik ei mahu mõistusesse ja meeltesse ära. Kui defineerida „vaimsust” selle kaudu, et selle puudumises süüdistatakse tänapäevast kunsti, on selge, et jutt käib pigem spirituaalsusest, hingelisest või ülevast. Või soovitakse lihtsalt mõttelaiska silmailu, „naudinguteksti”. Aga miks eeldatakse kunstilt vaimsust? Romantismi nostalgia? Miks sedasama abstraktsevõitu vaimsuse puudumist ei neata – täiesti suvalisi näiteid tuues – programmeerimise, administreerimise, sotsioloogia või korstnapühkimise puhul? (Kahtlemata on kõigis nimetatuis vaimne aspekt olemas nagu kunstiski). Äkki läheb saatejuht järgmine kord geenitehnoloogia laborisse ja väidab tõsimeeli, et suured teadlased vahivad jälle oma perseusse?
Kunst = vaimne
Tänapäeva kunstil on juba mõnda aega olnud suund dematerialiseerumisele, eeterlikumaks muutumisele, mille taga on teatav eetiline imperatiiv – keeldumine asjade juurdetootmisest, ökoloogiline mõtlemine. Seega on võetud suund a priori vaimsusele. Ja vaimsuse määr sõltub sellest, kuivõrd suure vaimse pagasi inimene endale on kogunud, et osata olla vastutusvõimeline ja silmitsi tõega, tegeliku olukorraga, mitte sisemise kokkuvaletatud maailmaga. Selline võiks olla mõistuslik ja demüstifitseeritud vaimsuse kontseptsioon. Tõe ja täiuse fragmendid, mille kokkukogumine on nn vaimsete otsingute eemärk, ei tähenda ainult hinge kõrgemale aspektile suunatust, vaid selle raskem osa on seotud just tõrjutu, varjukülje, karma ja hirmuga. Kas või fakt, et inimliigi esindajatena oleme kõik vastutavad genotsiidide, sõdade, ökokatastroofini viiva „looduse krooniks” olemise eest jne. Just see, millega tegeleb kunst – inimeseks olemise ja maailmas/ühiskonnas olemise külgedega. Aga vaimsust nagu kunstigi muidugi nupuvõttega ei seleta. See tähendaks dogmat, aga vaimsus vastandub organiseeritud religiooni dogmaatilisusele ja hierarhiale. On oht, et võites vabaduse, kaotab konkreetsuse dogmavabadus, kooslus, vastutustunne.
Spirituaalsus või vaimsuse petlik universaalsus on elitarism, eskapism või haiguslik individualism. Esteet ütleb automaatselt fuih, kui miski rikub tema ilusat maailma. Hipi laulab ikka koos The Doorsiga „Break on Through to the Other Side”. Yuppie vaimsus seisneb lihtsalt karjerismis. Kunst on a priori vaimne. Kunagi ammu, 1990. aastate lõpus, hakati nimetama eksperimentaalsemat tantsumuusikat IDM-iks ehk intelligent dance music’uks. Muusika ja kunsti stiilide alla lahterdamine võib olla vägivaldne ja seotud pigem mõne kriitiku sooviga olla järgmise trendi ristiisa. Mul on hästi meeles, kuidas kommenteeris seda Raul Saaremets oma raadiosaates „Vibratsioon”. Iga muusika on ju nagunii intelligentne, ütles ta. Sama hästi võiks öelda, et kogu muusika on vaimne. Ja kogu kunst. Selle olemasolu fakt üksi. Erakordsus, sõltumatus, isiklikkus, ehedus ja loomingulisus. Kogu muusika on püha, ütles Kurt Vonnegut. Ma ei saa sellega nõustuda, ütles John Cage. Kunst ja kunsti klišee on pühad kindlasti eri moel (kui viimane seda üldse on). Aga see selleks. Kunst on vaimne, kuna näiteks Eesti kontekstis vastandub see kõigele sellele, mis ei ole vaimne või ühiskondlikus mõttes oluline: arutu lakkumine ja hooramine, lolli jutu ajamine, ületarbimine jne. Kahtlemata ka jõupoliitika ja majandushuvid: apsud avalikus ruumis, halvasti läbimõeldud arhitektuurilised lahendused, kitšilikud skulptuurid ja naiivsevõitu monumendid. Tahte tarbida mitte kunsti, vaid kunsti klišeed (dogmaatilist eelarvamust) taustal on neoarhailiste väärtuste taastootmine ja turvalisuse ideoloogia. Aga milleks on hüpermodernsel maailmal kahte viimast vaja? Riiklus/turvavajadus algas teatavasti sellest, et kari pätte kuulutas mingi territooriumi enda omaks ja pidi hakkama seda teise pätikarja eest kaitsma.
Juri Lotmani järgi on arhailistele ühiskondadele ja nende maailmakirjeldusele iseloomulik mõistete „võõras” ja „võõramaalane” ning „üleloomulik kuri alge” samastamine. See seos jääb massiteadvuses kindlalt püsima väga hiliste aegadeni, ehkki teeb keerukamate kultuurimudelite mõjul muidugi läbi muutusi. Rahvale meeldivad nii väga need religiooni ja kaugete kultuuride vaimsusest tehtud hamburgerid, kvaasireligioossed eneseabiõpikud, kus üldtuntud legendikeste abil üritatakse viie minutiga selgeks teha küsimusi, millele vastuse otsimiseks läheb tavaliselt vähemalt inimese eluiga, teinekord terve kultuuri oma. Ei ole midagi lihtsamat, kui selliste raamatute kujundeid kasutades seletada pilte surnud küülikule, nii et hetkeks muunduvad nad Duracelli robotjänkudeks. Kunst tähendab sama, mis loomingulisus ja uuendusmeelsus. Eckhart-tollelikult öeldes on see „siin ja praegu olek” või „väljapääs oma loost”. Paulo-coelholikult öeldes: kui õpilane on valmis, siis saabub ka õpetaja. Ja kujund, mida ise olen kasutanud: robotlikkusest pääsemiseks on vaja teadvusenihet. Milline võiks olla näiteks Mäetamme vaimsus? Pakun, et seestpoolt on ta šamaan, kes trummeldab läbi oma loo, personaalse kogemuse (mille puudumist traditsioonilistes ühiskondades peeti napakuse tunnuseks) ja suhtleb seal vastu tulevate vaimudega. Väljastpoolt on ta trikster onu Vemmalsäär, paradokside ja absurdini redutseerija, kes intrigeerib publikut harjumuslikust käitumismustrist vabanema.
