Juba mõnda aega on kunstioksjone korraldatud ka Eestis. Uue iseseisvuse algusaastatest, mil ostujõulisem seltskond kunsti investeerida eriti ei soovinud, on läbitud pikk tee. On tekkinud teadlik, mitmekesise tausta ning motivatsiooniga ostjaskond, väärikast väliseesti härrasrahvast kampsunis-teksades “metsamiljonärideni” välja.

Kunstikaubanduse uute suundade tõenduseks sai Vaal- galerii hiljutine kevadoksjon. Võrreldes mulluse sügisoksjoniga seekordne üritus sensatsiooni ei toonud. Kui tookord püstitas Wiiralti kuulus “Põrgu” graafilise töö hinnarekordi, siis sedapuhku tema portreede vastu erilist huvi polnud. On ju Wiiralti seda tüüpi tööd meil üsna levinud.

Klassikud müüvad

Loomulikult on eesti kunsti surnud klassikud alati kindlad favoriidid, erand polnud seegi kord. Konrad Mägi sageli reprodutseeritud maal Capri-seeriast tegi pakkumisel suurima hinnatõusu, hästi läks Adamson-Ericu epohhilooval maastikujoonistusel, ostja leidsid vaevata Günther Reindorfi talumotiiviga joonistus ning Elmar Kitse elegantsed maastikud.

Meeldivaks üllatuseks kujunes elava klassiku staatusesse jõudnud viimase aja kunstnike Raul Rajangu (kelle töid on liikvel üsna napilt) ning meie “rahvusvahelise mehe” Jaan Toomiku taieste märkimisväärne menu.

Ürituse superhitiks kujunes aga Olev Subbi 1975. aasta maal “Maastik Elva lähedal”, mille hind tegi läbi suurima tõusu – 15 000 kroonilt 103 000-ni! Tohutut hinnahüpet saab seletada asjaoluga, et Subbit liigub erakätes ülivähe.

Üks oksjonite küsitavusi on muidugi hindade subjektiivsus, seda enam, et tööde hindu saab esindaja kaudu osaledes üles lüüa ka kunstnik ise. Kuid üldiselt näitab see ikkagi kunsti väärtust ning prestiiži.