AA: Kõige suurem lisandus võrreldes eelmise aastaga on KuFF-i avatud konkurss, mis ostus üle ootuste edukaks (meile saadeti kokku 249 filmi) ning mille paremikku võib näha kahel KuFF-i seansil ning ühel õhtul Coca Cola Plaza välisseinal (koostöös Peatänava projektiga). KuFF-i raames toimub ka Christopher Gorski juhendatav Super 8mm analoogfilmi õpituba, mis väga ruttu osalejatega täitus. Võtsime sel aastal erilise tähelepanu alla näituseruumi/muuseumi ja filmikunsti suhted, mida kõik seansid ühel või teisel viisil kõnetavad.

Mida te programmi koostamisel silmas peate? Kas nn kunstifilme on raske/kerge leida, kuivõrd populaarne see nn žanrina on (meil ja mujal)?

MP: Programm on mitmekesine, uurime kunstifilmi kui sellist erinevatest vaatenurkadest. Näitusekeskkonna ja ekraanipinna suhted kajastuvad otseselt kahe videonäituse toomises kinolinale. Puudutame ka valdkonna kaugemat ajalugu, kus materjali on väga palju, samas otsime ja mõtestame neid piire, milles tegutseme. Arvan, et Eestis ei ole kunstifilm veel oma väärilist kohta leidnud ja seetõttu KuFF-i vaja ongi. Mujal maailmas on just viimasel kümnendil hoogustunud sarnaste festivalide korraldamine. Mõnel pool seotakse need tugevamini näitustega (Kino der Kunst, München) või siis on tegu eksperimentaalfilmide või lühifilmide festivaliga, kus eraldi sektsioonina tuuakse välja kunstifilm.

Kuidas täpsemalt määratleda või piiritleda kunstifilmi? Kas igasugune film ei olegi kunst? Milline on kunsti ja filmi suhe?

AA: See, kuidas täpselt KuFF kunstifilmi määratleb, muutub ja täieneb aja jooksul. Meie üldine ootus on, et festivalil näidatavad filmid oleksid aktiivselt seotud kõige sellega, mis on Kumu kui kunstimuuseumi tegevuse keskmes: pildid, objektid, näituseruum, kunstimaailm jne. Mil viisil täpselt see seos filmis avalduda võiks, seda me ei saa ega tahagi ette kirjutada. Pole välistatud, et mõnikord võivad ka šabloonid olla huvitavad, aga KuFF-i filmid pigem nihestavad ja uurivad filmile omaseid konventsioone.

PK: Mulle tundub, et filmi tihti kogetakse muust kunstist pisut erinevalt. Otsitakse meelelahutust või informatiivsust, haaravat lugu ja nähtavalt kõrge produktsioonikuluga visuaalide mängu. See on kõik oluline, aga mulle meeldib küsida, mis saab siis, kui kogeda filmi vähem ettemääratult, näiteks nagu maali, performance’it või heliinstallatsiooni – millistel tasanditel algab siis filmi kui kunsti mõjude ja tähenduste mäng? Selliste tasanditega võiks kunstifilm tegeleda.

Kuidas erineb ka videokunst kunstifilmist või ei erinegi?

MP: See on rohkem tunnetuse küsimus, ega mingit kindlat reeglit ei ole. Kunstifilmis eksperimenteeritakse nii sisu kui ka vormiga; sageli kasutatakse uue tehnoloogia asemel 8mm, 16mm või 35mm filmi, mis muudavad filmi materiaalsuse hoopis teistmoodi tajutavaks. Ka KuFF näitab sel aastal nii 16mm kui ka 35mm filme, samuti toimub 8mm filmi õpituba.

Millega tavakinokülastaja peaks arvestama, kui seab sammud KuFF-ile kunstifilme vaatama? Kas selleks peab ennast kuidagi teisiti „seadistama“ võrreldes Artisesse või Solarisse suundudes, sest suurel osal publikust puudub harjumus teistlaadi filme (eksperimentaalsemaid, mitte narratiivsemaid) vaadata?

PK: See on huvitav küsimus, kas ja kuidas filme eristab see, millisele ekraanile ja millises keskkonnas esitamiseks töö on mõeldud. Sellega tänavune KuFF tegeleb: kinoekraanil on filmid/videod, mis on enne olnud näitusesaalis – näiteks Kati Ilvese programmis „Raputada, mitte segada“. Mitmed autorid – Lewis Klahr, Ben Rivers, Marge Monko – on töötanud nii videoinstallatsioonide kui ka filmisaali skriiningutega ning küsivad samuti nende ruumide erinevuse kohta.

MP: Analooge võib leida pigem Sõpruse programmist, aga jah, ka sealsed seansid on teistlaadsed. KuFF-ile tulles peaks olema avatud erinevatele katsetustele filmivallas, mis võivad anda vägagi rikastavaid kogemusi.

Kas eksperimentaalsemad filmid võiksid leida rohkem teed ka nn tavakinno või ongi kunstifilmi koht pigem galeriis või nišifestivalil?

AA: Väga palju sellest, mis kunagi oli eksperiment, on vägagi ladusalt peavoolu-kultuuris omaks võetud. KuFF-i programm on mitmekesine, mitmed filmid võiksid vabalt olla tavakino repertuaaris, teiste jaoks on jälle Kumu keskkond sobivam. Kui mõned väga radikaalsed eksperimendid välja arvata, siis mingit ületamatut vastuolu kunstifilmi ja tavakino vahel kindlasti pole.

MP: Nišifestivalid on täiesti toredad ettevõtmised, kohale tulevad tõelised huvilised ja naudivad oma valikuid. See on hea, rahulik ja mõtestatud keskkond filmide vastuvõtuks.

Mida ütleksite Eesti kunstifilmide kohta – kas skeene ja tegijad on aastate jooksul muutunud, tuleb kunstifilme juurde või jääb vähemaks jms?

PK: Kindlasti on tegijate ja tööde hulk kasvanud tänu video kättesaadavusele ja suhtelisele odavusele. Algselt muudes meediumites töötavad kunstnikud omavad rohkem võimalusi filmikatsetusteks. Super 8mm filmi workshop’is oli meil kümme kohta, kuid neli korda rohkem osaleda soovijaid. See näitab üsna suurt huvi filmieksperimentide vastu.

Palun tehke programmist mõned soovitused vaatajale. Millised on nn säravamad pärlid, mida kindlasti võiks vaatama tulla.

PK: Kindlasti on põnevad Film Londoni poolt välja antava Derek Jarmani filmiauhinna nominentide skriininguid, kus näeb auhinnatud filme sellistelt autoritelt nagu Rachel Maclean, Ben Rivers jpt. KuFF-i avaseansil osaleb ka üks auhinna nominentidest Laura Buckley.

AA: Ajalukku vaatab programm „Dada sada“, mis tähistab dadaismi juubelit ja näitab väga võluvalt, kuidas filmitegijate tehniline võimekus on saja aastaga tohutult arenenud, aga probleemid, küsimused ja pürgimused jäänud kohati vägagi sarnasteks. Minu isiklikud lemmikud on Laurie Andersoni „Koera süda“ ja Lewis Klahri „Kuuskümmend kuus“.