KUNSTIMÕTISKLUS: Noored, rumalad, tigedad ja seksuaalselt vaevatud
Üldiselt oli seal kõike: suurepärane saal, aparatuur, VIP-lounge, sigaretid, alkohol ja pisut marihuaanat koridoris. Polnud vaid üht: kunsti. Kunstile on omane teatav vägi, mis seisneb tema võimalustes väljendada uusi ideid, areneda läbi tehniliste täiustumiste ja kätkeda endas esteetilist väärtust. Nende võimaluste avaldumisest kunstiteoses sõltub tema toime vaatajale ning jälje sügavus, mis temast ajalukku jääb. Mõned teosed sisaldavad endas kõiki neid väärtusi. Neid nimetatakse õigustatult šedöövriteks. Kuid iga objekt, mis pretendeerib kunstiteose nimetusele, peab sisaldama vähemalt ühte neist tunnusjoontest.
Kunst – see on eeldatavasti midagi huvitavat. Huvitavat uute ideede poolest, uute väljendusvahendite (tehniliste lahenduste) poolest, huvitavat esteetilises mõttes. Ganuti Gildi Saalis reede õhtul näidatu seda kindlasti polnud. Ei mingit arengut, elu, dünaamikat Kummaline, et sellist surm-igavust suudavad toota elusad inimesed, kes näevad välja 20-aastased, ja mõned neist püüavad lausa paista 11-aastastena, mis tõtt öelda tulebki neil päris hästi välja.
Appetizer’iks pakuti Einstürzende Neubauten’it. Suured kunstnikud, midagi pole öelda. Tuleb pidada tänuväärseks, et ürituse korraldajad nende video 15-aastase hilinemisega välja kaevasid. Ent kõik see on juba ammu läbi seeditud ka eesti kunstnike poolt, kes on vastavat muusikat ning esteetikat oma performance’ites alates 80-ndate lõpust üsna meeldejäävalt rakendanud. Ja kui palju on loodud kunstobjekte seda muusikat kuulates! “Kokkuvarisevaid Uusehitisi” vaadates – ja iseäranis neid kuulates – isu kasvas. Organism asus nõudlema uut, värskemat vaimutoitu. Esimeseks “vaimuroaks” peale appetizer`it tuli pakkumisele video pealkirjaga “zombietown 23”. Jälestusvaarne keedetis tohletanud ning pika-ajalisest päikese käes vedelemisest haisema läinud ideedest, mida vaaritamise käigus oli püütud slogan`ite kujul reanimeerida. “To love is to ignore” ja muu taoline, nihilistlik ning tunnetele apelleeriv möga, mis tuttav igaühele, kes mõnd suurlinna vahemalt korra külastanud. Ise mitmes suurlinnas resideeruva ja nende vahel end jägava isikuna, ei kurda ma sugugi antud videos esile toodud “orjustunnete” üle, mis liiatigi segatud vihkamise ning paranoiaga “totaalse kontrolli” asjus. Vastavaid sõnamänge võib arendada kaugemalegi, näiteks “to eat is to shit”. See pole paradoks, kuna üks ei ole teiseta võimalik. Nii üks kui teine on ajaraisk – nagu ka taolist laadi sõnumeid sisaldavate taieste vaatamine. Äärmisel juhul põhjendas video ära vaid oma pealkirja: ammusurnud ja lagunevate ideelaipade haledaid elustamiskatseid võis ekraanil näha tõepoolest.
Edasised “uued”, vanu ideid sisaldavad videod järgnesid üksteisele, olles nii sisult kui vormilt sedavõrd banaalsed, et vaevalt vääriksid nad arutamist parki õlut jooma kogunenud teismelistegi seas, rääkimata neist, kes elus ja kunstis üht-teist näinud. Pole tähtsust, millised olid nende pealkirjad, juba läbivaatamise ajal kuulusid nad inimaju nimelises arvutis prügikasti visatava materjali hulka.
Ainsaks meeldejäävaks momendiks oli Kiwa etteaste. Raske on ignoreerida detsibelle, mille kaasabil esineja oma energiapalangut pillavalt saali paiskas, ent kõik mis tal öelda oli, võis lugeda saavutatuks vaid üheainsa õnnestunud kujundi abil. Selleks oli Euroopa Liidu “antilipp”. Lillakas-sinised, tagurpidi pööratud “saatanaviisnurgad” oranĻikas-kollasel, mis teatavasti on eurolipu lillakas-sinise põhitooni täpne vastandvärv. Fotonegatiivis, näiteks. Niisiis: “kõik vastupidi”. Kõik ülejäänu võib vabalt unustada. Niisiis oligi Kiwa õhtu pearoaks – ainukeseks novaatoriks, või millekski, mil on kunstilist mõtet. Peale seda olnuks kohane oodata desserti. Tõenäoliselt oli asi organisaatoritel just niimoodi mõeldudki, ent “magustoit” osutus üle ootuste läilaks.
Üks eesti telekanalitest näitab igal õhtul regulaarselt pornot, algusega kell 00. Kanuti Gildi Saalis näidati sedasama, kuid tund aega varem, peale Kiwa etteastet. Võimalik, et kellegi jaoks on suureks avastuseks, et toitaineid on võimalik kasutada ka ebaotstarbekohaselt, ja et mõnede olümpiakavas olevate spordialadega käib kaasas ebaterve aiotaa. Ent puberteediea lõppedes oleks aeg aru saada, et isegi selles pole midagi huvitavat, kui mõni ei suuda hakkama saada ilma tenniseseelikutes tüdrukuteta uiskudel ning kurgiga teatepulga asemel käes. Igaühel, kel vähegi kokkupuudet visuaalsete kunstidega, peaks olema selge: ükskõik millist, kasvõi elutut objekti, rääkimata inimestest või tegevustest, on võimalik muuta pornograafiaks! Kas kunstiliselt, või lihtsalt teoreetiliselt (praktiliselt on raskem). Kunsti tegemiseks on vaja oskusi ja annet. Porno tegemiseks pole annet ega oskusi tarvis, piisab vaid seksuaalselt vaevatud olemisest. Nagu selle konkreetse video autorite puhul. Idee suhtuda seksi, nagu sporti, on juba iseenesest banaalne, ning tüüpiline puberteedieale. Pealegi, enamik olümpia-alasid on sedavord “softid”, et kombineerida võiks neid pigem pin-up erootikaga – kui juba tõelist pornot näidata, siis koos “hardcore’iga” ka spordis. Näidake meile naiskettaheitjaid, näidake kangi tõstvaid tütarlapsi, näidake naiste reegliteta suusalahinguid, lõpuks ometi!!! Ent kardetavasti idee ei toimi.
Kõige tavalisemate tööinimeste jaoks, kes ei pretendeeri intellektuaalide või boheemide rollile, on reede õhtu see aeg, kui tahaks pidu või muud vaheldust, selle asemel et kodus istuda ja nõmedalt telekat vahtida. Mis mõte on minna kuhugi lõbustuspaika, kus leierdatakse samamoodi pornot ning sekka videosalvestisi olümpiamängudelt?
Paradoksaalne: üritus, mis justkui oleks mõeldud protestina konformismi suhtes ning uue kunsti näitamise eesmärgil, kujunes ise mõtlemise ühetaolisuse, või siis lausa mõtlemise puudumise manifestiks. Võib kuipalju tahes protesteerida Eroopa ühinemise, globalismi, totalitarismi või mistahes muu “-ismi”, standardiseerituse ja tsensuuri suhtes. Kõik me oleme tsensuuri vastu. Kuid igaühel meist peaks olema hinges omaenda isiklik filter, vastavalt isikliku vabadus- ja vastutustunde astmele. Tunnistan – ei ole ma kes teab mis pooldaja ühinemiste asjus ükskõik millega – liiatigi veel kellega. Katsed inimesi grupeerida või ühendada tekitavad minus allergilisi reaktsioone. Ilmselt on mulle võõras karjainstinkt, mis juhib inimesi nii kindlalt, et nad unustavad, kuhu ja miks nad liiguvad, olles uinutatud rahustava tundega, et nad liiguvad koos teistega, ja küllap siis õiges suunas. Samasuguse tundega lähevad lehmad lihakombinaati. Minu isiklik navigatsioonisüsteem pole siiski veel atrofeerunud. Seda enam võin ma samas mõista kellegi soovi koondada enda ümber noori, tarku ja andekaid, hingeliselt rikkaid ning igas mõttes huvitavaid inimesi. Kuid noori, rumalaid, tigedaid ja seksuaalselt vaevatuid – ei iial.
Muide: olen kahekümne kolme aastane.
ALINA KURVITZ,
Tõlge vene keelest: Raoul Kurvitz
