Mis tähtsus on kunstimuuseumi soolalao filiaalil Eesti kunstielule? Üheksa aasta jooksul on eeskujulikult renoveeritud interjööris tutvustatud kodumaiseid tippkunstiprojekte – muu hulgas kahte Kristjan Raua preemia pälvinut ning ühte Veneetsia biennaali oma.

Väliskunsti maaletooja

Siin on korraldatud Tallinna graafikatriennaali näitusi, hindamatu on olnud soolalao roll välismaa kunstitippude tutvustajana, selle valla üheks vaieldamatuks kõrghetkeks oli Andy Warholi retrospektiiv 2000/2001. aastal.

Samas eksponeeriti ja kaitsti siin ka kunstiakadeemia tudengite lõputöid – oma bakalaureusetöö kaitses Rotermanni soolalao müüride vahel ka siinkirjutaja.

Olet ja Mäetamme koos on harjutud tähistama nimega John Smith, sedapuhku on kumbki enda eest väljas. Nagu teatavad ühiselulised üksiklased, mitte aga Marko und Kaido. Sedavõrd huvitavam on vaadelda nende sarnasust ning erinevusi. Sarnasust on mitmesugust – rohkem ja vähem märgatavat. Esmane sarnasus on muidugi tööde suurus, millest tuleb ka näituse nimi. Kunstnikud justkui märgistaksid oma kuulumist n-ö suurde liigasse, tipptegijate hulka. Ühise nimetajana võib välja tuua ka nende popilikult selgepiirilise ning jaheda stiili, mis toimib vaatajale mõnevõrra kalgilt, paiguti lausa julmalt. Sellega sarnasus ka piirdub.

Kaido Ole ühe hiidmaalina mõjuv seeria “The Band II” jätkab möödunud aastal Vaal-galeriis näidatud “The Bandi”, vahe on ainult mastaapides. Monotoonselt korduv kõlarikujund on mõeldud tekitama visuaalsest kuuldavaks muunduvat müraefekti. Teos on steriilsusele vaatamata kõnekas, ehkki kaua sellist vaadata küll ei taha.

Marko Mäetamme 24-meetrist pannood “Annan oma sõpradele endast kõik. Olen seda alati teinud” on võimatu mõista kunstniku viimaste aastate arenguid-käänakuid teadmata. Kui üldse.

Kunagisest rõõmsast hipipopist on Mäetamm eemaldunud valgusaastate kaugusele, jõudes skeeme-diagramme pidi veritsevate majade ning stephenkingilikult morbiidsete faabulateni (seeriad “Vereolümpia” ja “Rääkivad majad”).

Praegune töö, mis kuuluvat kunstniku “psühhobiograafilisse tsüklisse”, ületab õõvastavuselt ja grotesksuselt kõik seninähtu.

Täpse, puhta graafilise joonega on siin antud kuju lapsepõlvele kui luupainajale. Pilt on sedavõrd sisendusjõuliselt häiriv, et lastega ei maksa seda näitust kohe kindlasti külastada. Seda enam, et Mäetamme tööd – täpsemalt “Vereolümpia” – on lastelt teadaolevalt ennegi ööune võtnud.

Uinuv muuseum

•• Mis elu võiks elada üks saal, kui sealt on lahkunud muuseum? Tegu on justkui harjunud süntaksi katkestuse, teatava keelejärgse seisundiga. Homme kella 19–22 pääsevad “visuaalsest mürast” vabanenud soolalaos valla helid.

•• Ambient, drone, glitch ja soundscape on helikunsti eriharud, mida nende lõputult süüvimist pakkuva abstraktse voolu tõttu tihti kirjeldatakse kui teadvusseisundeid muutvat “põgenemise muusikat”. Niisiis, igati sobiv unemuusika muuseumile.

•• Klassikutelt Chris Carterilt ja Cosey Fanny Tuttilt laenatud pealkirja “Museum of Sleep” (uinuv muuseum) all mängivad elektroonilist muusikat Joel Tammik, Tanel Paliale, p0rt, Masin ja Ki Wa.