Ta ei elanud ju 50-aastasekski ja tema produktiivsus polnud teab kui suur. Evi Pihlak loetleb oma monograafias üles umbes sada maali, neid võib muidugi rohkem olla, kuid see ressurss pole ammendamatu.

Kuid võib uskuda oma ala meistrit Olev Subbit, kes on öelnud, et nii head maalikunstnikku kui Mägi pole ta väljaspool Pariisi näinud. Tema looming jaotub mitmesse perioodi ja stiili, kuid igal ajal oli ta hea ja seda mitmel põhjusel.

Algus

1878. aastal ilmus Rõngu koguduse sünnimeetrikasse uus nimi: Conrad Wilhelm Mäggi. Sündis ta Hellenurmes. Tüüpilise uue Eesti intelligentsi esindajana oli ta pärit maalt. Ometi kuulus ta perekonda, kellel oli kõrgem staatus. Tema isa oli kooliõpetaja ja hiljem mõisa abivalitseja.

Tasapisi nõrgenesid perekondlikud sidemed ja Mägi hakkas iseseisvat elu elama, teenides vanemate vendade eeskujul leiba puutööga. Elu läks edasi Tartus, kus ta õppis tisleritööd. Valitses veel vana Vorlage-süsteem, kus tegeleti aegunud maitse ja sˇabloonide järgi nikerdamisega. Miski ei andnud märku sellest, et kasvamas on tulevane maalikunstnik.

Tegelikult – mida teadsidki tol ajal eestlased kujutavast kunstist. See oli ikkagi baltisakslaste pärusmaa, kuigi esimesed rahvuslikud kunstnikud, nagu Köler, Adamson ja Weizenberg, olid juba olemas. Maarahvas nägi mõnda maali esimest korda mõne kaupluse vaateaknal.

Mägi köitsid tisleritöö kõrval pigem raskejõustikualad, oli ju Georg Lurichi aeg. Mägi harrastas pommitõstmist, käis ujumisvõistlustel ja sai 1898. aastal teise koha Tartu–Tabivere pikamaajooksus. Kõik see kahjuks ei pikendanud tema eluiga.

Mägi mitmekülgsuse kohta kõneleb seegi, et ta õppis mängima viiulit, osales näiteringis ja avaldati ka tema kirjanduslikke katsetusi. Süvenes ka huvi joonistamise vastu. Bandelieri mööblitööstus pakkus ka joonistamiskursusi, kuid esialgu paelus teda rohkem skulptuur. Järgnes Stieglitzi kunsttööstuskool Peterburis, siis revolutsioon, milles Stieglitzi kooli eestlased olid ühed käremeelsemad. Mägi olevat osalenud isegi relvastatud võitluse organiseerimisel.

Loominguliselt oli Mägi tol ajal mõjutatud rühmituse Mir Iskusstva juugendlikust stilisatsioonist.

Pariis ja Norra

Kuid ees terendas Pariis. Ta kirjutas: “Olen mõne kunstijüngriga tuttavaks saanud, kes Pariisis on õppinud ja need seletasid, et ainult Pariis on linn, kus kunstis täiusele võib saada.”

Saanud healt toetajalt raha, asus Mägi koos Aleksander Tassaga teele 1906. aastal, esimeseks sihtpunktiks Helsingi. Edasi siirduti Ahvenamaale. Kahjuks on seal valminud maalid teatud vaid kahe reproduktsiooni kaudu. See pole veel tõeline Mägi.

Jõudnud Pariisi, ahmis ta sealseid kunstiväärtusi ning süvenes neo- ja postimpressionistide töödesse. Siit võime leida selle tõelise Konrad Mägi. Pariisis oli ees juba Nikolai Triik, kes tegi Mägist portree.

Esimesed loomingulised saavutused on Evi Pihlaku arvates aga sündinud Norras, kuhu nad jällegi koos Tassaga reisisid. Siin kombineeris ta juugendlikke elemente neoimpressionismiga. Tööde pealkirjad on enamasti “Norra maastik” või “Norra motiiv”.

Mägi maale iseloomustavad täppivad pintslilöögid ja küllastatud värvid, mis teevadki tema maalid nauditavaks. Postimpressionistid olid huvitunud vanadest gobeläänvaipadest. Kui impressionistid segasid värve paletil, siis nende järglased eelistasid panna puhtaid värve üksteise kõrvale, nagu vaipa kududes.

Väga ilus on ka tema “Norra tütarlapse portree” 1909. aastast. Evi Pihlak tõstab esile ka papile maalitud maali “Lilleline väli majakesega”. “Ükski teine Norra perioodi töö ei ole oma meeleolult ja teostuselt vist nii erk ja värelev kui see väike etüüd,” ütleb Pihlak.

Mägi maalides tuleb alati vaadata ka taevast. Juba 1910. aasta näituse puhul kirjutas

J. Luiga, et “Mägi silm on ikka taevas. Mägi taevas on suur ja vägevamõjuline. Seal on pilvi, mis kõnelevad, ja pilverünkaid, mis muinaslooliselt maa üle valitsevad”.

Paraku halvenes kunstniku tervis üha enam. Norrast kirjutas ta kodumaale: “Nüüd olen rohkem surnud kui elav – kui ei tule midagi uut, siis on lõpp. Imelik, et elan veel. Kogu see elu on olnud säärane tragöödia.”

Mägi naasis veel teist korda Pariisi, kuid enne Esimest maailmasõda tuli ta tagasi Eestisse. Tartu tundus talle, maailmakogemusega kunstnikule, täieliku provintsina. Ta kurdab Tuglasele, kes oli sel ajal Pariisis: “Ei ole kerge siin välja kannatada, kuid loodan siit vähemalt ajutiseks pääseda.” Väljundi leidis ta Lõuna-Eestis ja Saaremaal, kus valmivad tema ühed paremad maastikumaalid. Omaette teema oleks tema raamatuillustratsioonid.

Pöördelistel aegadel osaleb Mägi kunstielu korraldamisel. 1920. aastast juhatab ta Pallase kõrgemat kunstikooli. Mis loomingusse puutub, siis läheb ta ühelt poolt kaasa valitseva ekspressionismiga, maastikesse ilmuvad sünged toonid – endise sillerdava taeva asemel näeme äikese-eelset meeleolu (“Pühajärv”, 1920), teiselt poolt paelub teda Itaalia. Aastal 1922 maalib ta Capril. Just need maalid on löönud oksjonirekordeid.

Kuid tervis ei pea vaatamata sanatooriumites viibimisele vastu ja kunstnik sureb 15. augustil 1925. aastal Tartus Maarjamõisa kliinikus 46-aastaselt.