KUNSTIÜLIKOOL: Nikolai Triigi kiire tee radikaalist konservatiiviks
Midagi teati Kölerist, harva lipsas ajakirjandusest läbi August Weizenbergi nimi, keda tituleeriti “marmori ja kipstööde tegijaks”.
Maalikunsti nägi mõnel vaateaknal. Teiste kunstiliikide arenguga võrreldes oli maalikunst tagaajaja rollis. Mis siis võrrelda olukorda soome kunstiga, kus juba Triigi sünniaastal oli alanud kuldaeg.
Kuid Triik armastas joonistada juba koolieas. Lydia Triik on meenutanud, et “üle kõige tahtis ta joonistada – kui aga kusagil sai, siis kriipseldas ta ikka midagi paberile”.
Tema koolivennad olid Paul Pinna ja Theodor Altermann. 1899. aastal kanti ette Fonvizini “Äbarik”, kus peaosas oli Pinna, Triik tegi lavadekoratsioonid.
1901. aastal lõpetas Triik neljaklassilise linnakooli kiituskirjaga ja saatis avalduse Peterburi Parun Stieglitzi tehnilise joonistamise keskõppeasutusse astumiseks. Samas koolis õppisid peale Triigi ka Konrad Mägi, Jaan Koort, Aleksander Tassa, Günther Reindorff jt. Siin puutus Triik kokku vene kunstiga, eriti tol ajal tooni andnud rühmitusega Mir Iskusstva. See polnud enam käsitöö, vaid tõeline kunst.
Saabus 1905. aasta ja revolutsioonilised meeleolud kandusid ka kooli seinte vahele. Stieglitzi kool jäi oma joonistuslikule käsitööle orienteeritusega Eesti kunstnikele kitsaks. Tekkis mõte minna õppima kuhugi välismaale. 1906. aastal siirdus Triik Helsingisse ja sealt edasi Ahvemaale.
Peterburis oli ta jõudnud abielluda Taganrogi kõrgema finantsametniku tütre Valentina Grekovaga. Eesti kunstnikele tundus see ebavõrdse abieluna. Pangahärra polnud midagi kuulnud väikesest talupojarahvast, veel vähem kunstist. Kuid see abielu aitas Triigil erinevalt teistest Eesti kunstnikest vabamalt töötada ja reisida.
Ahvenamaa ahvatles kunstnikke. Friedebert Tuglas on kirjutanud: “Muidu ikka segamini nii maa kui ka vesi. Järsud merre laskuvad kaljuseinad ja vaikivad lahed. Kõrged kääbusmändidega kaljumäed, kuid nende vahel metsad ja niidud nii lopsaka, otse lõunamaise taimestikuga, mida võimaldab ainult soe merekliima.” See annab võtme ka nii Triigi kui ka Mäe tollaste maalide mõistmiseks.
Maastik ise provotseeris kunstnikke tegema just selliseid maale. Muidugi ei maalinud nad neid fotograafilise täpsusega. Ikka valitses juugendstiil ja nii stiliseerisid kunstnikud motiivi vooklevateks joonteks ja lisasid värvi.
Edasi Pariisi
Mis puutub Triigi ja Mäe erinevusse, siis Triigil säilib ka maalides tugev joonistuslik element, ta rõhutab kontuuri, samal ajal kui Mägi on hoopis maalilisem. Evi Pihlak on võrrelnud Tuglase looduskirjeldust Triigi maalidega: “Triigi maastikuetüüdidelt me niisugust loodust ei leia. Et seda Tuglase silmadega näha ja edasi anda, oleks tõenäolisemalt vaja olnud lüürilisemat kunstnikunatuuri kui Triigi oma, ka rohkem maalija kogemusi, eelkõige impressionistlike maalivõtete tundmist.” Koos Peterburis õppinud Triigi ja Mäe teed lähevad lahku.
Ees terendas Pariis. Jätnud sõbrad Mäe ja Tassa Helsingisse sõiduks raha teenima, maabus Triik juba 1906. aastal Pariisis. Mis tal viga – äi ju rikas pangahärra. Aasta pärast olid kohal ka teised ja nii tekkis Pariisis ka Eesti kunstnike koloonia La Ruche’is (Mesipuu).
Pariisi kunstielu oli tol ajal väga kirju: oli veel akademistlikku kunsti, 1905. aastal tulid lagedale foovid, Picasso leiutas kubismi. Igaüks võttis sealt midagi. Triik tutvus van Goghi, Gaugini ja Picasso loominguga. Ta kirjutab: “Nad mõjusid rabavalt. Nad ei oskagi maalida! – oli mu esimene mõte. Hiljem taipasin neid ja õppisin neiltki.”
Noh, võib öelda, et mitte kuigi palju, Triigi maalid jäid ikka kuhugi juugendliku joonistusliku laadi juurde. Lisaks sümbolistlikud elemendid. Pariisist tehti haake Norrasse, mille maastikud olid veel lummavamad kui Ahvenamaa omad. Pole säilinud Triigi Norra maastikke, kuid Alfred Vaga on neid nimetanud “loodusmüstikaks”. Küll aga teame tema maali “Maja järve kaldal” repro järgi. Evi Pihlak näeb siin “vormide raskepärasust, mida kohtasime juba Ahvenamaa maastikes, samuti langeb nende töödega kokku hallika koloriidi kirjeldus.” Tõsidus ja mõtlikkus, mida selles maastikus tajume, avaldub hiljem ka nii- või teistsugusel kujul Triigi loodusmaalides.
Pariisi uuemad kunstisuunad jäid Triigile võõraks ja nii lahkus ta sealt 1908. aastal. Järgnevad aastad veetis ta vaheldumisi Eestis ja Peterburis. Talle istus pigem vene sümbolisti Nikolai Roerichi laad kui Pariisi maalilisus. Triiki inspireeris ka Norra kunstnik Gerhard Munthe.
Triigis süvenes huvi rahvakunsti vastu, ta käis koos teiste kunstnikega Kristjan Raua organiseeritud vanavara korjamisel. Sünnivad maalid “Lennuk”, “Sõjasarv kutsub” jt. Valmib ka palju portreid, millest märkimisväärsem on Ants Laikmaa oma 1913. aastast. Siin näeme otsustava pilguga meest, kes on oma jalutuskepi tugevalt käte vahele surunud. Nägu, millele langeb valgus, on modelleeritud värviga. Kindlasti on see üks eesti kunsti ajaloo paremaid portreid.
Noor konservatiiv
Kujunes välja suur kolmik: Triik, Mägi ja Raud. 1919. aastal toimus III eesti kunsti ülevaatenäitus. Triik esitas Eesti seltskonnategelaste täisfiguurilisi maale. Suur kolmik sai hävitava kriitika osaks, kergemalt pääses ainult Mägi. Eriti vihased olid noored literaadid August Alle ja August Gailit.
Alle kirjutas Triigi kohta: “Taotledes ekspressionistlist loomismeetodit püüab Triik tihtipeale seda edasi anda, millesse raske uskuda: vaadeldes kõiki neid meie kodanlise seltskonna tigeda ja väsinud näoilmega portreedaame, hakkad uskuma, et küll nende pealuud väikekodanliste vooruste sültüdi asemel on laetud resignatsiooni mürgi ja ilmamuredünamiidiga, mis iga silmapilk võib plahvatada ja millele siis katastroof järgneb.” Evi Pihlak on Triigi raamatus selle peatüki pealkirjaks pannud “35-aastane konservatiiv”. Räägiti, et pärast ränka kriitikat hakkas Triik jooma.
Tema hilisem looming pole enam nii huvitav – ikka maastikud ja realistlikud portreed. Konservatiiviks jäi ta elu lõpuni. Nikolai Triik suri 1940. aastal ja ta on maetud Paldiski lähedale.
