Kunstkarusnahkne kass hüppab kõrgele

Üleeile esilinastunud filmikasseti "Kass kukub käppadele" kõik kolm filmilavastajat väidavad oma filmis julgelt, et neid huvitab eelkõige noor alla kolmekümnene eesti mees oma probleemidega.

Kangelasteks saavad kolm noort meest: üks ei leia oma heitliku loomu tõttu endale kohta elus, teine on hädas naistega ja kolmas oma kunstnikuminaga.

Kõik kolm käsitlust on peene irooniaga, vast isegi liiga peene, seda mõistavad eelkõige vaid allakolmekümnesed edukad kunstiga seotud linnainimesed. Kõik kolm noort filmilavastajat on lasknud oma filmides sündida ekstavagantsetel kujundustel ja kostüümidel, mis tõstaksid filmi kaadrid justkui kõrgemale argielu hallist pildist. Selles mõttes on film haruldaselt terviklik ja ühtne ning selle eest tasub igati kiita tootjapoolt. Ka Mait Mäekivi operaatoritööst lähtuv filmikeel rõhutab filmikasseti terviklikkust.

Kolme noore filmilavastaja filmikassett "Kass kukub käppadele" kogus Kosmose suure saali täie fänne, keda ei jätnud külmaks noore eesti filmi manifest. Meeleolu oli ülev, Jaak, Peter ja Rainer tõestasid jälle, et on tõelised kunstnikud, kes valdavad vabalt puhta vaimuga manipuleerimise kunsti. Filmi väljendusvahendite valdamisega on lood kehvemad, käsikirja kirjutada ei oska kolmest ükski, lugu oskab üles ehitada vaid üks, näitlejaid osatakse küll motiveerida, kuid eesti teatrinäitlejad on iseenesest osavad kalad, kel tulnud ujuda mis tahes sogases vees.

Noori filmimehi diletantismis süüdistada pole mõtet, kuid kunstitaotluste ja käsitööoskuste mittevastavus on filmikasseti puhul lausa silmatorkav. Kui mõned nädalad tagasi näidati Kinomajas Saksamaa lühifilmide programmi, sai seal näha ka õige mitu saksa filmikõrgkooli lõpetaja tööd. Need veensid just oma käsitööoskuste poolest. Õige mitu tudengi või noore lõpetanu lühifilmi olid kui kinokunsti väljendusvahendite musternäidist, kus võis näha iga komponendi täiuslikkust ja nende laitmatut liitmist tervikuks. Ja igast kaadrist väljatikkuvat kunstipretensiooni polnud saksa noortel meestel alasti kujul kuskil näha. Võrreldes "Kukkuvat kassi..." Saksamaa noore lühifilmiga tekib küsimus, kas noorel Eesti filmilavastajal on üldse olemas vajalik oskuste pagas, mida filmitegemine eeldab või kombivad meie noored mehed filmi iseõppimise teel, nii nagu tegid seda ka esimese põlve Eesti filmirezhissöörid.

Kui võrrelda filmi paarikümne aasta taguse "Karikakramängu" kassetiga, kus said tuult tiibadesse Peeter Simm ja Peeter Urbla, ei ole tasemevahe sugugi tänaste noorte tegijate kasuks. Kui "Karikakramäng" oli siiski tervet Eesti ühiskonda puudutav sündmus, siis "Kass..." võib jääda ühe ühiskonnaosa rõõmuks ja uhkuseks. Kas ei ole see märk Eesti ühiskonna mitmekesistumisest (loe: kultuurilisest getostumisest) ja sellest, et isegi sellise massidele mõeldud kunstiliigi nagu kino alal on raske (või võimatu) luua tervet ühiskonda puudutavat teost.

Loomulikult on noortele meestele võimaluse andmine väärt asi. Tahaks, et Eesti kinopublik suhtuks filmi hästi ja hääletaks selle poolt – jalgadega. Kuigi noored rezhissöörid on ise väga vähe teinud, et see nii toimuks.

KASS KUKUB KÄPPADELE

Exitfilm/Zentropa 1999

produtsent: Peeter Urbla

operaator: Mait Mäekivi

TÄHESÕIT

käsikiri ja lavastus: Jaak Kilmi

osades: Rene Reinumägi, Regina Razuma, Arvo Kukumägi

HARJUTUSI FLORIANILE

käsikiri ja lavastus: Peter Herzog

osades: Hendrik Toompere, Gita Kalmet, Thea Luik

PAULI LAULULAEGAS

käsikiri ja lavastus: Rainer Sarnet

osades: Taavi Eelmaa, Signe Lomp, Raine Loo, Aleksander Eelmaa