Kunstnik jumala armust
KUNST. Alates esimestest kuraatoriprojektidest pole nii kontseptsioonilagedat näitust näinudki – seda enam sellise pretensioonika pealkirja all.
Kõik saab alguse juba Mari Sobolevi kuraatoritekstist, mis on täielik abakadabra: midagi räägitakse kunstnike “vaimses mõttes priviligeeritud seisundist”, mis nagu inertsina kestab edasi, siis kunstnikest, kelle suhe jumalasse ei piirdu ainult esteetiliste kategooriatega, siis mingist visklemisest armastuse ja surma vahel, lisaks muu retoorika.
Võib-olla sellise segase jutuga püüdiski kuraator jätta ukse lahti nii tõsiusklikele kunstnikele kui ka neile, kelle suhe jumalasse on kergelt irooniline. Siiski on tulemus selline, et ilma tolle koleda pealkirjata ei saaks üldse aru, mis näitusega on tegu.
TEEVAD PULLI. Ekspositsiooni juhatab sisse tundmatu kunstniku Asta Isaki naiivne lõuenditükk. Ja nii lähebki edasi. Kesksed pinnad on antud Sobolevile lähedal seisvatele kunstnikele Andrus Joonasele ja Sorgele. Minu pärast tehtagu sellist oskamatust varjata tahtvat meelega tehtud halba maalikunsti kusagil Tõstamaa kandis maantee ääres, mitte aga Kunstihoone näitusel, mis nagu ikkagi tahtvat kuidagi mõtestada kunstniku muutunud suhet jumalasse.
Tuleme kokku, teeme pulli – selline mentaliteet kumab läbi ka paljude teiste eksponentide töödest. Tarrvi Laamannile (veel üks Sobolevi lemmik) on pühendatud terve saal. Kuidagi ei saada aru, et sellise infantiilsuse mängimise aeg on ümber.
Kuraator pole ilmselt kedagi üles kutsunud sügavale religioossusele ega ka jumalateotusele – kõik on üks vahepealne lalin. Pigem eelistaksin juba Ervin Õunapuu veendunud ateismi, mis on tõsiselt ärritanud kirikuringkondi.
Öelduga teen muidugi liiga kunstnikele, kelle töödega poleks häbi minna mistahes rahvusvahelisele näitusele.
LEIAB KA HUVITAVAID TÖID. Näituse päästavad Peeter Lauritsa “Taevalikud sõnumid”, Kai Kaljo video, Mall Nukke, Marko Mäetamme ja Riina Kaljusmaa kontseptuaalselt ning tehniliselt tugevad tööd. Avastus oli Erki Lauri video, kus poiss vehib püstoliga. Tänu heale muusikalisele taustale sundis see töö endale tähelepanu rohkem kui ülejäänud näitus. Kunagi tahaks sama asja näha suuremal ekraanil ja kinnises ruumis.
