Kunstnik: koomiksini jõuavad need, kellele sõnast ja pildist üksi on vähe
Eesti autorikoomiks on praegu täiesti tagaplaanil, aga Soomes õitseb see päris kenasti. Neil tuleb igal aastal välja sadakond koomiksiraamatut, meil vaid paar tükki. Koomiksi tegemiseni jõuavad inimesed, kes ei tunne end piisavalt mugavalt üksnes pildilises või sõnalises vallas ja võtavad siis ette koomiksi, mis on nende kahe vahel. Lastele võiks anda Disney-koomiksite kõrvale muudki, tutvustada ka Euroopa koomikseid. See on üsna sama suhe nagu Hollywoodi ja Euroopa filmil. Ühekülgsus ei ole hea.
See on puhtalt Joonas Sildre teene, et Eestis on välja antud mitu korralikku koomiksiantoloogiat ja toimub alast ülevaadet andvaid koomiksinäitusi.
•• Kuidas koomiksikunstnikel läheb?
Palju on üksikuid tegijaid, igaüks nokitseb omaette sahtlisse, kuid ühist avaldamiskohta ei ole. Info liigub enamasti inimeselt inimesele, sõpruskonniti. Minu sõpruskonnas on õhus mõte koomiksiseltsi tegemisest, et oleks hõlpsam projektidele raha taotleda.
Huvitaval kombel on eesti autorikoomiks praegu väga tagaplaanil, aga Soomes õitseb see päris kenasti. Soomes on aktiviste, kes on seda viimased paarkümmend aastat ajanud ja nüüdseks on neil väga tugev autorikoomiksi ringkond tegijatest, väikekirjastustest ja tarbijatest. Neil tuleb igal aastal välja sadakond koomiksiraamatut, meil vaid paar tükki. Huvitaval kombel on umbes 70% aktiivsetest Soome koomiksijoonistajatest naised. See on paljuski seotud autobiograafiliste koomiksite populaarsuse kasvuga.
•• Milline roll võiks koomiksi levikus olla internetil?
Väga palju asju riputatakse netti. Tegijad, kes ei saa endale kirjastajat, otsustavad näidata oma loomingut hoopis portfoolio või siis eriti laialt levinud blogi vormis. Sellest võib seal kujuneda omamoodi järjejutt.
Soomes on umbes 600 koomiksiseltsis registreeritud koomiksiblogijat (http://sarjakuvakeskus.fi), kellest 400 postitavad kindla aja tagant lõigu enda või väljamõeldud karakterite tegemistest. Blogi formaat aitab kunstnikul saada üle avaldamiskrambist.
600 koomiksiblogijat on ju meeletu hulk!
Aga Eestis ei tea ma ühtegi autobiograafilist koomiksiblogijat…
•• Marko Mäetamme viimane näitus kunstihoone galeriis sobib ju ülihästi sellesse trendi. Ma kujutan ette, et koomiks on selles mõttes hea blogimise formaat, et annab tegijale tagasi osa tema privaatsusest ja loob tinglikuma keskkonna.
Näiteks Prantsusmaal on mitmeid väga populaarseid blogikoomiksi tegijaid, kes vaid sellest elatuvadki. Nende saite külastab iga päev tohutu inimhulk, sest see tundub rahuldavat praegu nii vilgast uudishimu teiste elu vastu. Lisaks on need muidugi vaimukad ja esitavad tihti ootamatuid vaatenurki.
•• Prantsusmaal on koomiksil vist üldse eriti tugev positsioon?
See on jah Euroopa kõige aktiivsem koomiksimaa. Kuigi Euroopa koomiksi hälliks võiks siiski pidada Belgiat, kust on pärit „Tintin” ja sai alguse „Asterixi” loojate karjäär. Maailmas on tegija muidugi Jaapan, kuid peamiselt oma turul. Kuigi manga on saanud viimasel kümnendil ka väljaspool kodumaad noorte seas trendiks. Ning muidugi Ameerika, sest inglise keelt on kerge müüa ja tarbida.
Rääkisin mõne aasta eest Helsingi koomiksifestivalil Jaapani mõistes keskpärase mangategijaga. Selgus, et tema igakuise raamatu tiraaž on pool miljonit eksemplari – mis kõlab ju üsna pööraselt. Staaride tiraažid on veelgi suuremad. Tihti on suurematel tegijatel lausa väiksed mangatehased, mis trükiseid toodavad.
•• Kas poleks mõtet koondada internetis ka eesti koomiksisõpru?
2000. aastal isegi tegime sellise koha: koomiks.ee, kuid praegu on see museaalse väärtusega. Samas sai sealt alguse koomiksiantoloogiate „Narratiivsus piltides” väljaandmine: 2007 tuli välja esimene ja 2009 teine osa. Need andsin välja koos praeguse kunst.ee toimetaja Andreas Trossekiga. Hiljuti tegi Ivar Laus eesti koomiksi Facebooki grupi, millel on umbes 200 liiget.
•• Miks annate välja koomiksiantoloogiaid?
Et teha end publikule nähtavaks, anda mõista, et kunstipärasel koomiksil on elujõudu. Antoloogiad on tegijaile väga olulised, andes võimaluse rääkida pikemaid lugusid. Ma ise tahakski rääkida üha pikemaid, raamatupaksuseid lugusid, viljeleda n-ö koomiksi suurvormi.
•• Ma olen täheldanud koomiksi tugevat mõju paljudele teistele kunstiliikidele – graafikale, animatsioonile, maalile, graafilisele disainile, tänavakunstile, isegi videokunstile. Kas selline segunemine võiks olla üks tänapäeva koomiksi märksõnu?
Eks valdkondade segunemine ole üldine trend. Kõik on varsti vist üks segu.
Sellele on väga lihtne seletus – koomiksikunstnikud ongi ju pärit eri valdkondadest (enamasti just mainitud erialadelt) ja toovad koomiksisse kaasa midagi oma erialalt. Koomiks on mingil hetkel tundunud lihtsalt köitva eneseväljendusvahendina. Eestis ei olegi mitte ühtegi elukutselist koomiksiautorit. Tavaliselt teenitakse leiba millegi muuga, koomiks on pigem hobi.
•• Miks hakkavad mõned kunstnikud tundma huvi koomiksi tegemise vastu?
Ma arvan, et see on loo jutustamise soov. Need on inimesed, kes ei tunne end piisavalt mugavalt üksnes pildilises või sõnalises vallas ja võtavad siis ette koomiksi, mis on nende vahel. Sellest sünnib tervik, milles on hea end väljendada.
Ise pean loo jutustamise soovi kõige aluseks. Puhtalt graafiline koomiks ei toimi piisavalt tõhusalt.
•• Eesti kunst ei ole tavaliselt kuigi sotsiaalne. Kas sama võib öelda koomiksi kohta?
Ei ole jah, kui nüüd mõtlema hakata. See on isegi veider… Näiteks soome või angloameerika autorikoomiksist jooksevad üpris tihedalt läbi päevapoliitika, sotsiaalsed probleemid ja sõjatemaatika. Eestlased tegelevad pigem isiklike teemade ja autobiograafiliste lugudega.
•• Mis koht on koomiksis naljal?
See on oluline pigem ribakoomiksi formaadis. Kui lool pole enam eesmärki tuua lehelugejale korraks muie näole ja seal on juba mitmeid lehekülgi aeganõudvat graafilist joont, siis kaotab nali tähtsuse ja lugu keskendub pigem eneseväljendusele, näiteks isiklikele painetele või rõõmudele.
Tegelikult ongi ju sõna koomiks otseselt laenatud inglise keelest: comics anti nimeks 1890-ndatel ajalehtedes ilmunud jäägitult humoorika süžeega pildiribadele. Comics on omakorda tuletatud kreekakeelsest sõnast komikos – komöödia juurde kuuluv.
Seepärast on angloameerika kultuuris hakatud kasutama eri väljendeid, nagu graphic novel või slice-of-life, kuna koomikaga ei ole seal enam midagi pistmist. Enamikul Euroopa maadel on omakeelne väljend: soomlastel sarjakuva, itaallastel fumetto, prantslastel bande dessinée jne.
•• Ehk peaks eesti keeles võtma sõna koomiks kõrval kasutusele sõna traagiks?
Õnneks saame eesti keeles kasutada ka muid väljendeid, nagu pildiseeria, piltjutustus, graafiline novell või isegi graafiline romaan.
•• Kõige nähtavam ja suurima lugejaskonnaga koomiks on meil kindlasti see, mis on olnud lehesabas. Kuidas sellesse suhtud?
Jah, seal on meil olnud Urmas Nemvaltsi „Mürakarud”, Madis Otsa „Pesakond”, Alar Pikkoraineni „Kosmosemutid”. Kahju, et ajalehed praegu uusi originaalkoomikseid ei otsi. Kui kiigata taas Soome poole, siis seal on ajalehed julgenud minna huumorikoomiksilt kunstilisemate alternatiivide peale. Meil on paratamatu, et originaalkoomiks ei tasu end üldjuhul ära – autori honorar on liiga kõrge, et ost oleks ajalehe jaoks rentaabel. Lihtsam on osta mõnelt väljamaa sündikaadilt palju odavam tõlkekoomiks.
Mulle meenub Eestist vaid „Pesakonna” juhtum, mille puhul julgen väita, et see andis kunagisele Postile ja Sõnumilehele lugejaid juurde ning toitis nende imagot.
Kuid siin tahangi toonitada, et ajaleheriba koomiks ei ole ainuke võimalus. See on koomiksile andnud üsna lihtsakoelise ja tavaliselt ühemõtteliselt naljaka värvingu – kuid koomiksilood võivad olla palju mitmetahulisemad, sügavamad ja käsitleda tõsiseid teemasid.
•• Üks koomiksi tänuväärne sihtrühm on lapsed, kes lähevad pildiraamatult üle juturaamatule. Kui palju mõtlevad eesti koomiksimeistrid neile?
Oma värske lasteraamatu „Maailma naba” näitel tean, kui skeptiliselt võivad lapsevanemad suhtuda koomiksisse. Kui on valida koomiksi ja tavalise pildiraamatu vahel, valivad nad tavaliselt viimase. Selle taga ilmselt olev alateadlik hirm, et koomiks mõjub lastele halvasti, on täiesti alusetu. Kümne aasta eest tehtud Euroopa laste lugemisoskuse uuring näitas, et kõige ladusamalt loevad soome lapsed – just tänu suure hulga koomiksite tarbimisele.
Kuid ega meil olegi kahjuks eriti pakkuda eesti lastekoomiksit – kirjastajad on ses osas ettevaatlikud. Lastekoomiksil on veel vaja lugejate teadvusesse jõuda ja tava tekitada. Kuid ses osas oleme Soomega üsna sarnased – ka seal ei ole väga palju originaalseid lastekoomikseid, domineerib ikka Disney-kraam, sekka superkangelasi ja muumisid. Ja teismelistel muidugi manga.
Kuna koomiksite tegemine on tohutult aeganõudev, siis ei ole nende tootmine kunstnikule enamasti väga tulus ja ka kirjastaja peab võtma riski. Peab olema kindel turg ja tuntud autor.
•• Kuidas suhtud Disney-koomiksitesse?
Lapsena lugesin neid hea meelega. Kuid arvan, et lastele võiks anda muud kõrvale, tutvustada ka Euroopa koomiksit. See on üsna sama suhe nagu Hollywoodi ja Euroopa filmil. Ühekülgsus ei ole hea.
•• Kuidas sattusid koomiksi juurde?
Mäletan, et me koduraamatukogus Õismäel olid Soomest ilmselt humanitaarabi korras toodud koomiksid. Esimesed olid ilmselt „Asterix” ja „Tintin”. Kuid veel enne seda olid eesti koomiksid: Olimar Kallase omad ning Pioneeris ilmunud Raivo Järvi järjelood ja mõned tõenäoliselt puudulike autoriõigustega tõlkelood. Kindlasti legendaarne kollaste kaantega „Piilupart, Miki ja teised”. Põhimõtteliselt lugesin kõike, mis vähegi koomiksit meenutas.
•• Kui kerge või raske on sul olnud koomiksile truuks jääda?
Päris mitmel korral olen olnud veendunud, et ei tee enam ühtegi koomiksit. See on nõnda, et kui olen jõudnud elus mingi etapini, siis koomiks ei ole nagu minu arenguga kaasa tulnud. Näiteks puberteedieas, kui kasvasin lastekoomiksist välja ega leidnud kohe täiskasvanutele mõeldud või kunstilist eneseväljendust evivat koomiksit. Paljud lapsepõlves koomikseid joonistanud lõpetavadki selles kohas koomiksitega tegelemise. Seepärast oleks hea, kui raamatuletis oleks mingi alternatiiv, mis huvi üleval hoiaks.
•• Praegune koomiks on peamiselt arvutipõhine?
Seda küll, eriti kommertskoomiksi koloreerimine ja tüpograafia. Kuigi on ka rühmitusi, kes teevad kõik põhimõtteliselt käsitsi. Või isegi näiteks 3D-versioonis, nagu väikesi nukumaju. Või kollaažitehnikas või fotokoomiksina. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et koomiksit on tehtud kõigi teadaolevate kunstivahenditega.
•• Ka su naine Elina Sildre on koomiksikunstnik. Kuidas on võimalik selline üks-miljonist-juhus?
Me olime mõlemad tõesti varem koomikseid teinud. Hiljem on see aidanud mõlemal areneda, üksi oleks see kindlasti keerukam. Elina fookus on lastekoomiksil, ta teeb väikelaste ajakirjadele ja Tähekesele koomikseid juba aastaid. Ning on proovinud kätt ka autobiograafilise koomiksi vallas.
•• Suve hakul toimus Tallinnas Sandra Jõgeva ja Elisabeth Salmini korraldatud koomiksibiennaal.
Elisabeth oli elanud pärast kooli lõpetamist Kesk-Euroopas, kus sai koomiksipisiku külge. Aasta algul mõneks kuuks Eestisse tulnuna võttis kätte ja tegi ürituse ära. Kuigi lõpus läks tal kogu selle asja organiseerimine üsna raskeks, tahaks loota, et ettevõtmine jätkub.
Kui siia lisada, et tänavu on toimunud kolm näitust ning Solarise omast tuleb isegi raamat välja, siis on olnud eesti koomiksile väga hea aasta!
•• Kuidas suhtud sõnakõlksu, et koomiks on lapsik?
See on levinud arvamus ja koomiksit kasutatakse sõimusõnana või lihtsakoelise ja labase võrdlusena. Autorikoomiksiga seisangi sellise mõtlemise vastu, see maailm võib olla ääretult keeruline, abstraktne, isegi krüptiline.
Kes ta on?
Joonas Sildre
koomiksikunstnik
•• Sündinud 1980. aastal
•• Koomiksipisikuga nakatus nelja-aastasena, õppides joonistama ja lugema koomiksite abil.
•• Õppinud graafilist disaini EKA-s (1999–2004).
•• Alates 2004 vabakutseline illustraator, koomiksikunstnik ja raamatukujundaja.
•• Alates 2006 õppejõud Tartu kõrgemas kunstikoolis (illustratsioon, koomiks ja kiri).
•• Abielus Elina Sildrega, kolm last.
Koomiksinäitus
Joonas Sildre ja Soome koomiksiseltsi tegevjuhi Kalle Hakkola kureeritud koomiksinäitus „Hommik, päev, õhtu ja öö”, koondnimega „FinEst Comics” Tallinnas Solarise Apollo ees on avatud 5. detsembrini.
Eesti koomiksi lugu
•• 1902–1903 joonistas-kirjutas Karl August Hindrey oma esimese värsspiltloo „Pambu-Peedu”.
1905 asutas Karl August Hindrey pilkelehe Sädemed.
•• 1906 ilmusid Karl August Hindrey piltvärsslood „Pambu-Peedu”, „Seene Mikk” ja „Piripilli-Liisu” raamatuna.
•• 1911 hakkasid ajalehtedes (Meie Mats, Leek, Vaba Maa, Esmaspäev, Rahvaleht jpt) ilmuma regulaarselt Gori naljapildid.
•• 1925 asutas Karl August Hindrey Päevalehe pilkelehe Kratt.
•• 1935 ilmusid Romulus Tiituse „Portreed sõnas ja pildis” ja „Toslemi kirjad”.
••1945 ilmus kuukirjas Pioneer Alfred Saldre indiaanikoomiks „Läikiv järv”, mis oli suur erand kogu ameerikaliku popkultuuri tabuks kuulutanud Nõukogude Liidus.
•• 1954 avaldati ajakirjas Pioneer Edgar Valteri piltjutustus „Nõgesed”.
•• 1972 ilmus esimese eestikeelse Disney-koomiksina kollaste kõvade kaantega „Piilupart, Miki ja teised” kirjastuselt Kunst.
•• 1973 alustas lasteleht Säde Teet Kuusmaa koomiksi „Pontu ja Priidu” avaldamist.
•• 1977 ilmus Priit Pärna „Kilplased”.
•• 1979 ilmus Olimar Kallase koomiksiraamat „3 lugu”. Sellele järgnesid „Proovisõit” (1981), „Seiklus Sekontias sundmaandumisega Pelikanisaarel” (1986), „Kevadtriller” (1990) ja „Parem käsi tegutseb” (1995).
•• 1980 ilmus Priit Pärna legendaarne „Tagurpidi”, kust on pärit palju käibefraase, nt „Mina olengi Lumivalgeke – vana, paks ja kole...”.
•• 1982 alustas ajakirjas Pioneer ilmumist Raivo Järvi sari „Võitlus tule pärast”, mis eristus ameerikaliku ja kangelasliku fantaasia poolest.
•• 1987. aastat võib pidada kuus-seitse aastat kestnud koomiksibuumi alguseks, mil pea iga
pliiatsit käes hoidev tüüp joonistas oma koomiksiriba ja igas ajalehes pidi olema oma koomiks.
•• 1992 hakkas ajalehes Täna-päev ilmuma Lennart Meri „Hõ-bevalget” parodeeriv „Munakollane kuldajastu”, mille autoriks oli fiktiivne Owen Wright (Omar Volmer).
•• 1993 ilmus Heiki Terrase lastekoomiksiraamat „Kuidas Ugandi mehed Jurjevis käisid”.
1994 hakkas ilmuma Madis Otsa „Pesakond”.
•• 1994 ilmus esimene Alar Pikkoraineni „Kosmosemutid” Eesti Ekspressis.
•• 1998 alustas Postimehes ilmumist Urmas Nemvaltsi „Mürakarud”.
•• 2006 toimus Tartus Rael Arteli galeriis, Tartu linnaraamatukogu keldris Eesti esimene autorikoomiksi näitus, mis hiljem rändas Rakverre ja Tallinna.
•• 2007 ilmus esimene eesti koomiksi antoloogia „Narratiivsus piltides: Eesti ’00. aastate autorikoomiks” (kirjastaja Eesti kunstiakadeemia).
•• 2008 anti Tammsaare loomingul põhinenud koomiksikonkursi töödest välja album „Teistmoodi Tammsaare”.
•• 2009 ilmus teine eesti koomiksi antoloogia „Narratiivsus piltides: Eesti `00 aastate autorikoomiks” (kirjastaja Haus-galerii).
•• 2009 ilmus Joonas Sildre lastekoomiksiraamat „Maailma naba”.
•• 2010 toimus Polymeri Kultuuritehases Eesti esimene koomiksibiennaal.
•• 2010 Eesti ja soome koomiksikunstnike näitus „FinEst Comics”.
Maailma kõige kallim koomiks
•• Maailma kalleim koomiks on vaieldamatult DC Action Comicsi esimene number, mis tutvustas maailmale Supermani. 1938. aastal välja antud Jerry Siegeli kirjutatud ja Joe Shusteri illust-reeritud 200 000 koopiast on alles alla saja ihaldusväärse ja haruldase eksemplari, mis rändavad ühe kollektsionääri kogust teise.
•• Selle ameerikaliku popkultuuri verstaposti eest maksti tänavu veebruaris oksjonil miljon dollarit, kuu aega hiljem vahetas üks hästi säilinud isend omanikku kosmilise 1,5 miljoni dollari eest.
