Kunstnik Maria Kapajeva: Narva ja Detroiti elanikke ühendavad trauma ja raskused, mida tööstuste hääbumine kaasa tõi

 (15)
Narvast pärit kunstnik Maria Kapajeva ütleb, et tähtis on tuua Narva kogu Eesti kaardile, et ka ülejäänud riik näeks linna potentsiaali.
Narvast pärit kunstnik Maria Kapajeva ütleb, et tähtis on tuua Narva kogu Eesti kaardile, et ka ülejäänud riik näeks linna potentsiaali.Foto: Roman Vikulov

Narva ja Detroit – üks on linn Eestis, teine suurlinn USA-s, ent sarnasusi on kahel postindustriaalsel piirilinnal küllaga.

24. ja 25. augustil toimub Narvas rahvusvaheline linnaruumi labor Narva Urban Lab, mis toob kokku kohaliku kogukonna ja väliskülalised. Narva ja Detroiti üle arutlevad Narva Urban Labi avapaneelis detroitlane Scott Hocking, „Detour in Detroit” autor Francesca Berardi ja Narvast pärit kunstnik Maria Kapajeva. Kapajevaga sümpoosioni eel Narvast ja Detroitist rääkisimegi, kuivõrd ka see pole talle sugugi võõras koht. Eelmisel aastal oli ta seal näitusega „he, she, me”, mis valmis koos poola fotograafi Tomek Zerekiga.

Veel mõne aasta eest tunti Detroiti peamiselt kui kahaneva elanikkonnaga kunagist suurlinna, mis paistab silma lagunevate hoonete ja narkokuritegude rohkusega, ent praegu hüütakse seda America’s great comeback city’ks. Millise mulje Detroit sulle jättis ja kuidas sa sinna sattusid?

Suhtlesin Michigan-Dearborni ülikooli ajaloo nooremprofessori Anna Mulleriga, kes teadis, et töötasin näituse kallal hüljatud tekstiilivabrikust ehk Kreenholmist. Ta leidis, et peaksin kindlasti nägema Detroiti, sest sellel linnal on Narvaga palju ühist. Veetsin seal üle nädala, vestlesime Detoritist ja olime huvitatud rohkemate inimeste – sotsioloogide, antropoloogide, kunstnike – arutelusse kaasamisest. Helistasin Ann Mirjam Vaiklale mõttega, et Narva kunstiresidentuuri õpilased võiksid olla osa sellest arutelust. Tal aga olidki samal ajal mõtted Narva ja Detroiti teemadel. Olime eri kohtades jõudnud ühe ja sama teemani.

Kapitalistlikud ja globaalsed muutused on jätnud tugeva jälje nii nende kui ka paljude teiste kunagiste tööstuslinnade elanikele.

Püüdsin nädala jooksul näha nii palju, kui sain. Praegu tehakse Detroitis üksjagu kogukondlikke projekte. Näiteks ehitatakse parke väikeste lastega peredele. Samas on seal ikkagi massiivsed tühjad hooned. Detroit jättis kohe mulje, et kõige halvemad ajad on möödas ja midagi uut on tulemas. Nägin kohti, kus töölised kunagi elasid, ent mis nüüd on väga vaiksed. Need ei jätnud tingimata hüljatud muljet, pigem oli vaikus tingitud sellest, et loodus on need kohad üle võtnud. See on nagu teist laadi tervenemine, mis ei eelda tingimata inimeste aktiivset juuresolu.

Narva ja Detroiti vahel saab tõmmata paralleele juba puhtalt füüsilisel tasandil: mõlemad on piirilinnad, mõlemast jookseb läbi jõgi, mõlemas on hiiglaslikud hüljatud tööstushooned. Ent millised olid olemuslikud paralleelid?

Minu jaoks on asi eelkõige inimestes. Usun, et elanike kogemustes on palju sarnast. Sealne kogukond on kogenud traumat ja raskusi. Sealsete inimeste identiteeti on vorminud nende eriala. Nii tekstiilitööstus kui ka autotööstus on üsna spetsiifilised alad. Tööstuste kadumine tähendas ühe osa kadumist sellest, kuidas inimesed iseend nägid. Kapitalistlikud ja globaalsed muutused on jätnud tugeva jälje nii nende kui ka paljude teiste kunagiste tööstuslinnade elanikele.

Narva on praegu Eestis üsna palju tähelepanu saanud. Peagi avab uksed Vaba Lava, Narvas tegutseb EKA kunstiresidentuur, suvel mängiti suurlavastust „Kremli ööbikud”, toimus muusikafestival Baltic Sun, tulemas on Station Narva. Need on aga üritused, millega on eelkõige seotud inimesed väljastpoolt. Kas see ikkagi kaasab ja aitab ka Narva elanikke?

Ma usun, et need üritused on abiks. Narvas on palju aktiivseid rühmitusi, kes kohaliku elu arendamisega tegelevad, ent tähtis on tuua Narva kogu Eesti kaardile, et ka ülejäänud riik näeks linna potentsiaali. Minu jaoks oli väga oluline, et näiteks „Kremli ööbikute” jaoks leiti tantsijad Narvast. Seda just kohalike elanike kaasamise seisukohast. Olen kindel, et ka Vaba Lava tegevuses ja Narva kunstiresidentuuris löövad kaasa paljud kohalikud noored aktiivsed inimesed.

Narva ja Detroit on näited linnadest, mis on pidanud oma identiteeti ümber kujundama. Kas sellised raskused pigem tugevdavad või lammutavad elanike enesekuvandi seost kodulinnaga?

Minu jaoks on Narval olnud väga oluline roll selles, kes ma olen. See defineerib suuresti mind ja tööd, mida ma teen. Arvan, et paljud ei oska ehk tähelegi panna, kui suur osa on elukohal nende identiteedis. Minagi hakkasin Narva rolli enda elus põhjalikumalt analüüsima alles siis, kui seda distantsilt vaadata sain. Küsimus on selles, kas see on midagi, millega lihtsalt elada, või midagi, millega aktiivselt ka oma töös ja kunstis tegeleda.

See on nagu teist laadi tervenemine, mis ei eelda tingimata inimeste aktiivset juuresolu.

Loe veel

Eelmisel aastal oli Narvas sinu fotonäitus „Unistus on helge, veel ebaselge”, mis käsitles Kreenholmi sotsiaalset pärandit. Kuidas sulle nüüd tundub, kas see näitus aitas Narva jaoks olulistele aruteludele kaasa?

See ei ole otseselt ülesanne, mida endal kunstnikuna näeksin, aga kui Narva kunstiresidentuuris näitust tegin, oli minu jaoks väga oluline, et selle näitamine saaks alguse Narvast. Et kohalikud inimesed, kes minuga lahkesti oma lugusid jagasid, näeksid, kuidas need lood kunstis edasi elavad. Kunstnikuna ei loo ma töid, mille eesmärk on töö subjektidele meele järele olla, ent ma hindan nende panust tohutult ja seega oli minu jaoks oluline, et nad ise sellest kõige esimesena osa saaksid.

Tüüpiline hoone endise Packardi tehases, Detroidis kolm aastat tagasi.: Foto: Reuters/Scanpix

Milline võiks Narva olla kümne või kahekümne aasta pärast?

Loodan, et linna elanikkond on hakanud kasvama ja et siia kolib rohkem inimesi, kes panustavad linna heaollu. See, et Narva on hakanud kogunema üha enam kultuuriinimesi, on kindlasti abiks. Usun, et see aitab paremuse poole pöörata ka kohalike inimeste pessimistlikku suhtumist linna ja siinsesse ellu.

Kas sa näed Narvat ka Euroopa kultuuripealinnana? Ehk on just Narva linn, millel oleks sellisest võimalusest/kohustusest enim võita?

Jah, ma olen kindlasti selle poolt, et Narvast saaks kultuuripealinn. See nõuab mõistagi palju tööd ja eeldab kohalike panust, usku nii endasse kui ka oma linna. Ma usun, et praegu tegutseb kandidatuuriga väga tugev meeskond ja kultuuripealinnaks saamine oleks Narvale võimalus alustada pikemaajaliste projektidega.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare