Kunstnik Marje Taska – Eesti juurtest ja vanaisa pärandist toituv looja

Viimased kolmkümmend aastat Rootsis elanud eestlane Marje Taska mõtestab feminismi kui ühe rahva ajalugu.

••Sul puudub klassikaline kunstiharidus. Kuidas kulges tee kunstini?

Tegelikult muusika kaudu. Lõpetasin Tallinna muusikakeskkooli Heljo Sepa klaveriklassis. Muusika kaudu sain rütmi ja harmoonia alused, mida on kindlasti ka kunstis vaja läinud. Kui olin 17, siis kohtusin Tõnis Vindiga, kuulusin ta esimeste õpilaste hulka. Hiljem olen end Rootsis eri koolides täiendanud. Ja muidugi on oluline minu vanaisa Eduard Taska pärand.

••Vanaisa pärandi mõtestamine on üks sinu kunsti juhtmotiive. Miks on see oluline?

Tunnen siin ehk isegi mingit kohustust, ma tajun tihti oma vanaisa lähedalolekut. Ja nahk on materjalina ju nii ebaharilik nähtus, mida tuleb kindlasti alal hoida ja arendada. Lähimaks plaaniks on teha ka nahaga üks suurem installatsioon.

••Tegeled palju ka eestluse teemaga.

Juured on mulle üha olulisemad. Kui aus olla, siis olen kodueestlaste peale veidi kade. Minu isiklik trauma on see, et ma ei saanud sel ajal siin olla ega läbi elada kõiki neid tohutuid ühiskondlikke muutusi. Ning eks see ole ju inimlik, et mis teeb haiget, on ka oluline ja ärgitav jõud kunstnikuna. Minu side Eestiga on ka 88-aastase ema kaudu, kes on juba aastaid sügiseti-talviti meiega Rootsis: osalt selleks, et Eesti talve ja libedaid teid vältida, ja osalt, et mu tütardega eesti keelt rääkida. Üks mu projekte oli paari kuu jooksul igal hommikul panna kirja tema mälestused. Umbes viie aasta eest tegin esimese emateemalise näituse „Comeback”, mis rääkis tema Siberist naasmisest. Püüdsin tabada selle aja lootusrikast poolt. Need olid inimesed, kellelt oli kõik võetud, kuid nad hakkasid taas uuesti elu looma, päris algusest.