Kunstnike mandumine teenindajateks
Muidugi müüvad ka institutsioonid pileteid. Isegi Lhasa mungad surevad nälga, kui nad halvasti palveid loevad, mistõttu keegi neile süüa ei tooda. Seepärast on palju kahju toonud kunstidest kirjutavad kriitikud, kes teosest rääkides on kasutanud terminit “kommertslik”.
See termin on esteetikaväline. Kõige tähtsam pole ju see, kas ja kui hästi pileteid müüakse, vaid milline on teos ja kes seda naudib. Institutsiooni mõõde ja väärtus ning ta tulemus peituvad muus. Ja enamasti on institutsioonid oma müügi poolest edukad, sest neil on oma publik, kes neid vajab.
Elanikkonna kasvatamine
Vanades ajakirjades “Teater. Muusika. Kino” või siis ajalehes “Sirp ja Vasar” avaldatud kroonikas võib lugeda totrust, näiteks et “Kultuuriministeeriumis arutati RAT Vanemuise tööd elanikkonna sotsiaal-kultuurilisel kasvatamisel”. Nõukogude aja pärand mõjub raskelt, totrateks muudetud terminid ja hoiakud sisendavad hirmu siiamaani. Seepärast on justkui tabu küsida, et kas mõni teater või kunstisaal käitub ka haridusasutusena? Kas on mõnel muusikakollektiivil ühiskonnas arusaadavaid väärtusi, mille eest seista?
Näiteks Lauri Leesi kuulutab julgelt, et tema juhitav kool on kultuuriasutus ja kahtlemata on Tallinna prantsuse lütseum institutsioonina midagi enamat kui haridusteenuse osutaja. Hoolimata sellest, et sealt tulevad välja kõrgkoolidesse sissesaamisel kõige “konkurentsivõimelisemad tooted”.
Kui palju õpetab, kasvatab, sekkub ja parandab Eesti Televisioon? Või siis Eesti Raadio? Mille eest seisab kirjutav meedia?
Piletimüügi käive, vaatajate-kuulajate või siis raamatulaenutuste statistika on mõõdetavad suurused. Neid saab kõiksugu teooriate abil analüüsida ja niisamuti rakendada abinõusid “teenuse” parandamisel. Et ikka oleks rohkem müüdud pileteid, vaatajaid-kuulajaid ja loetud kirjandust. Kõik taandub käibele ja statistikas väljenduvale turule. Kas meie kultuuriasutustel ka mingeid humanitaarseid väärtusi taga on, seda ei küsigi enam keegi.
Lavastajast saab töövõtja
Etableerumisega käib kaasas saamine teenuseosutajaks. Teenuseosutajate hulk näib muudkui kasvavat. Seda käsitletaksegi kui enesestmõistetavust. Teenuseosutajaks lahterdumisest ei paista väljapääsu olevat. Sõnastamata ühiskondliku kokkuleppe kohaselt on parem teenuseosutamine saanud meie kultuuripoliitika läbivaks liiniks.
