Kunstnikud veetsid ühe päeva oma kunstina

Ühepäevane näitus kutsus kohale rohkem külastajaid kui mõni teine kolme nädalaga.

Tallinna kunstihoone kuraatori Anders Härmi sõnul käis eelmisel neljapäeval elavaid skulptuure vaatamas ligi 450 inimest. Ilmselt annab see arv vastuse tema enda esitatud küsimusele: kas sellisel marginaalsel tegevuskunsti harul võiks eesti kunstis olla mingi koht?

Suuremate näitusekülastajate vahel sebis ringi ka klassitäite kaupa lapsi. Kuigi õpetajad manitsesid oma hoolealuseid enne kunstihoonesse sisenemist end vaikselt ja viisakalt ülal pidama, selgus saali jõudes, et tavapärased kunstinäituse reeglid siin ei kehti. Tuli välja, et skulptuuri on lubatud nöörist tõmmates väntsutada või lüüa, mõni neist võib teele ette astuda või lausa pealetükkiv olla. Kuigi enamiku skulptuuride kontseptsioon ei olnud tegelikult lastepärane (pigem vastupidi), tundsid põnnid ennast saalides tekkinud tivoli- või loomaaiaatmosfääris kõige vabamalt.

Eesti kunstnike ja kunstitudengite kehastatud kujud olid enamjaolt kineetilised, s.t liikusid teatud reeglite piires. Mõned kujud olid ka staatilised või interaktiivsed. Peatselt samades ruumides suure isikunäituse avav Kai Kaljo nühkis kella 12–18 kunstihoone põrandaid ja treppe, seljas T-särk kirjaga “Kunstnik töötab”. Veel suunas ta õhtuseid külastajaid uhkelt nurka prügikasti juurde päevatöö vilja imetlema.

Teoses “Pühendatud juhuslikule kuulile (Viktoria)” sihtis “üksildane valge püssimees” Marco Laimre snaipripüssist seinale projitseeritud tänaval kulgevaid juhuslikke möödakäijaid ja märkis üles õnnestunud lasud. Flo Kasearu seisis päev otsa postamendil, seljas rahvariided ja käes silt “Ma olen surnud”. Surnud oli ka Jasper Zoova kehastatud “Tiibeti vabadusvõitleja”, vägagi elus see-eest aga tema kõrval saatürlikult kepslev ja lipsu peidetud vilet puhuv Jüri Ojaver ehk “Sabamäng”. Marionett Villem Jahu oli kõigi lükata ja tõmmata, kuid Pink Punki tableti- ja alkoholiuimas uinuvaid kaunitare ei lubanud keelusildid katsuda ega seksuaalselt ahistada.

Kunstnikel oli võimalik väljendada ühte ideed iseenda kehastuses ja seetõttu oli terava mõtte, iroonia ja puäntide kontsentratsioon näitusel ebatavaliselt kõrge. Installatsioon “Lunasta end. Löö Hitlerit”, kus Hitleriks maskeeritud Kiwa kannikaid vemmeldades saab näitusepublik mõõduka summa eest oma karmat puhastada, tasuks antropoloogilise eksperimendina eksportimist mõnele rahvusvahelisele kunstiüritusele.

Kujuks olemine kui elustiil

Kunstimaailm tunneb nii lühi- kui ka pikaajalisemaid skulptuuriks olemise viise. Austria kontseptuaalkunstnik Erwin Wurm on saanud tuntuks “ühe minuti skulptuuridega”. Tema materjaliks on abilised või inimesed publiku hulgast, kes seatakse eriskummalistesse poosidesse, kaunistatakse käepärase materjaliga ja jäädvustatakse siis fotole.

Kuigi elavatel skulptuuridel on kõigi Euroopa suurlinnade tänavatel esinevate miimide näol pikk ajalugu, võttis esimesena skulptuuriks olemise endale 1960. aastate lõpul elustiiliks kunstnikeduo Gilbert & George. Ennast elavateks skulptuurideks nimetades viitasid nad sellele, et kõik, mida nad teevad, on kunst. Maailmakuulsad on ka “kunsti hermafrodiitsed kaksikud” Eva & Adele, kes hakkasid kunstiteosteks eesmärgiga kunst muuseumiseinte vahelt inimeste sekka tuua. Nende üheks tunnuslauseks on: “Seal, kus oleme meie, on muuseum.” Ka Eestis on üks elukutseline elav skulptuur – Rene Kari, kes on aastakümneid kulturismiga tegelenud, püüdes vormida oma keha vastavaks antiikskulptuuri iluideaalidele. Kari liikus kunstihoone näitusesaalides küll ringi, kuid mantlit seljast ei visanud – tema aastatepikkuse töö ja vaeva tulemust võis näha seinale projitseeritud fotolt.