Tanja Muravskaja: Tänapäeval sellist ehtsat fotokujutist näituse saalis eriti ei näe. Nõukaajal oli ideoloogiline pildikeel väga konkreetne ja selgelt vormistatud. Minu meelest just 1980-ndatest hakkas see keel kunstnike seas muutuma. 1990-ndatel pidi arvestama poliitiliste ja ühiskondlike muutustega, oluline on psühholoogiline aspekt, et inimesed selle murrangu ajal jäid sirge seljaga ja tegid kunsti edasi. See on suur väärtus.

Eve Kiiler: Enne 1990-ndaid oli foto mitte isegi perifeerias, vaid ei kuulunud kunstipilti. 1990-ndatel tekkis suur läbimurre ja foto nihkus kunstimaailma keskmesse. Näiteks Läti fotograaf, kelle tööd on esindatud ka näitusel „Külm vesi” (loe rohkem pöördelt – toim) esindas lätlasi Veneetsia biennaalil. 1980-ndatel ei oleks keegi osanud Veneetsia biennaalist mõeldagi, rääkimata sellest, et foto võiks lätlasi seal esindada. Samas oli siis fotograafide tegevus väga ärgas, üsna palju oli omavahelist sidepidamist ja arutelusid just Baltimaade vahel.