“See on keskkonna loomine,” võtab enda töö kokku laulu- ja tantsupeo kunstnik Liina Tepandi. Tema sõnul on sellise suure peo kunstnikuks olemine kaudselt sama mis teatris töötamine. “Mastaabid on suuremad, aga põhialused on samad,” lausub ta.Laulu- ja tantsupeol on see keskkond ühesugune püsinud aastakümneid, kuid igal peol on Tepandi arvates siiski oma teema ja nägu. Tema lähtub samuti laulu- ja tantsupeo ilmapuu sümbolist. “Minu jaoks on ilmapuu Eesti praegune hetk, maailma olukord ja see, et iga inimene on omaette väike ilmapuu,” seletab ta, millest on rahvapidu kujundades lähtunud. “Selles mõttes on hea, et see ilmapuu on just noortepeo teemaks. Need 1988. aasta laulunoored on nüüd küpseks saanud ning on õige hetk tagasi vaadata ja ehk uuesti asju muuta.” Tepandi ei taha küll kõike veel paljastada, kuid räägib, et võimendab laulu- ja tantsupeo sümboleid, näiteks tuld, ning lähtub sellest, et selline üritus on rituaal. “Märkamatuks kunstnikutöö kohe kindlasti ei jää,” ütleb ta kavalalt.
Tepandi mäletab oma laulukoorilapse ajast, et ta oli alati kade tantsijate peale, kelle seltskonda lauljad kuidagi murda ei suutnud. “See on alati nii olnud, et lauljad ja tantsijad tahavad, et see oleks üks suur ja ühine pidu,” arvab ta. “Kuid tihti on see ühe nurga pealt vaadates pigem laulupidu ja teise pealt vaadates pigem tantsupidu.” Tepandi arvates on laulu- ja tantsupeol osalemine iga lapse jaoks elu üks murrangulisemaid hetki.
