Kurakäeraja kirjatükid
Siin ta siis on - kauaoodatu! Maakeelde ümber pandud alles pärast Musta Paavsti enese põrgussevajumist. Toode ei tundugi eriti ehmatav, pigem naljakas. Ristikiriku rahvas (LaVey sõnutsi: Hüvakäerajal käijad) jääb muidugi eriarvamusele.
Sellega, mis kaugetel kuuekümnendatel paistis vabamõtlemisele avatud Californiaski uus (tegelikult ammu unustatud vana) ja hirmus, on tänapäeva ilmalapsi raske shokeerida. Sestap ei ole vaja imestada, et tõlget pole haaratud lennult. Kümne aasta eest, kui vastses sõnavabaduses läks loosi iga kehvakegi horoskoobiüllitis – siis vahest, jah, olnuks huvilisel raske seda raamatut hankida. Salaühingute uurija Alan Axelrod on märkinud: sajand tagasi oli loozhiõhtu pikisilmi oodatud üritus, kuid tänapäeval on meelelahutusnishide valik niivõrd suur, et veidrate salaseltsidega liituvaid friike jääb järjest vähemaks. Küllap käib see ka satanistide kohta. Selles mõttes on SP juba ajalooline nähtus.
Teiseks – kahtlemata on SP ka kultuurinähtus. LaVey toetub siin eelkäijatele, keda üldsus teab vähe, kuid asjatundjate kitsas ringis on nad kõik olnud hinnatud tegijad. Ta on neid võrdlemisi eklektiliselt kopeerinud, sünteesinud, töödelnud. Saatana Kiriku rajaja oli küll vormiliselt lünkliku haridusega, kuid ta eruditsioon on silmanähtav.
Saatanakummardajate hulka maailmas on alati üle hinnatud. Ristikirik on eri aegadel arvanud nende mesti ka nõiad, loitsijad ja lausujad, ketserid, sektandid, maausulised, (uus)paganad, hermetistid, okultistid jm. Satanismist kitsamas mõistes saab rääkida alles alates 17. sajandist, kui mõned Louis XIV õukonnale lähedal seisvad isikud hakkasid harrastama ristikiriku riitusi parodeerivat musta missat. Satanism ongi pea peale pööratud kristlus – nagu marxistlik dialektika on Hegeli õpetuse inversioon.
18. sajandil sataniste praktiliselt polnud. Tinglikult võib ju neiks pidada Põrgutule Klubi liikmeid (kutsutud ka "Medmenhami munkadeks"), lõbujanulisi inglise elupõletajaid, kes kultiveerisid ohjeldamatut porduelu ("nunnadeks" olid kutselised prostituudid), pruukisid tulivett ja oopiumi, mänglesid musta maagiaga ja püüdsid ajada jalga ka poliitikaukse vahele. Mõni "munk" oli üsna eakas, kuid teismelise hingega. Väiksematest samalaadsetest rühmitustest võiks nimetada "väävlipoisse".
19. sajandil satanistlikud harrastused sagenesid. Loomulikult ei kummardanud uuema aja satanistid mingit saba ja sarvedega või muu väljanägemisega konkreetset põrguvürsti (vaevalt seda Louis XIV ajalgi tehti), vaid mõistsid saatana all isikustatud kurjust. 20. sajandi algul on satanismiga seostatud "suurt metsalist" Aleister Crowleyt, kelle väljaarendatud Eenoki Võtmed LaVey pisut muudetult taas kasutusele võttis. Eenoki keele aga on tõenäoliselt loonud Elizabeth I õuemaag John Dee koos Edward Kellyga. See olevat täiesti kasutuskõlblik tehiskeel. Dee tarvitanud seda inglite ja vaimudega vestlemisel. Mõned okultistide grupid on 1930-ndatel mänginud ka ülikeerulist eenoki malet. Mängitud neljakesi, kusjuures kaks maletajat pidid olema vaimud.
Kolmandaks - SP on ka relv (vanasti oleks öeldud: ideoloogiline relv). Ja selles peitubki tema mõningane ohtlikkus. Sest relva ei tohi usaldada ebakindlatele. LaVey ise, teismelisena kiskjaid taltsutanud, oli enesekindel, tugev ja äärmiselt sisendusjõuline isiksus. Nagu Kristjan K. Raud on Päikesetuules täheldanud, propageerib LaVey teatava humanismiga tembitud individualismi. Ei mingeid loom- ega inimohvreid ega lasteahistamisi! Üleskutse individualismile ja egoismile ning inimese biosotsiaalse loomuse bio-poolele rõhumine on praegu, individualismiajal, küll lahtisest uksest sissemurdmine. Väga tarka ja mõistlikku, kuid alaväärsuse all kannatavat tüüpi võib see ehk aidata. Rumal põdeja läheb kurjaks ja hakkab lollusi tegema. Nagu Charles Manson & Co. Jeffrey B. Russel, kelle "Nõiakunsti ajalugu" nüüd ka eesti keeles olemas, peab LaVey õpetuses kõige tähelepanuväärsemaks ja samas kõige kahjulikumaks just kurjuse ülistamist.
SP tõlge on liiga vaba, trüki- ja keelevigane. Nagu Erseni üllitatud "Salaühingute ja vennalike ordude rahvusvahelises entsüklopeedias" on siingi hulgi valesti, eesti tavale vastukäivalt kirjutatud nimesid. Vaatasin ka SP vene väljaannet - seal olid autori ilmselt taotluslikud "kohmakusedki" adekvaatselt edasi antud. Kiita võiks vaid mõnda üksikut head sõnaleidu (nt Hüvakäeraja). Sellegipoolest jään huviga ootama seltsimees LaVey teistegi kirjatükkide tõlkeid. Ehk on neis vähem hooletuse ja harimatuse stigmasid.
