Esmalt olulisest – Zotovi nime kasutab vähemalt üks vene kirjanik, kes avaldab selle all pehmekaanelisi kriminaalromaane. Eriliseks muudab Zotovi kriminullid see, et valdav osa nende tegevusest ei toimu tänapäeva reaalsuses. Kui Vitali Danilin (kahe autori ühispseudonüüm) pani oma detektiiviks noorukese Vladimir Uljanovi, siis Zotovi raamatute tegevus leiab peamiselt aset surmajärgsetes riikides, põrgus ja paradiisis.

Zotovi raamat „Vereelement” kannab Ilona Martsoni tõlkes pealkirja „Mõrvad põrgus”. Segades danbrownilikku müsteeriumi pelevinliku musta huumoriga ja kasutades algmaterjalina kõige lihtsakoelisemat tõlgendust kristlikust maailmanägemusest, on autoril õnnestunud vormida väga kõrge meelelahutusväärtusega põnevik. Põrgu pole siiski päris selline, nagu eelmise sajandi alguse vene talumees ette kujutas. Poliitkorrektselt Linnaks hüütava asunduse Šeff rakendab süm­paatsemad ja võimekamad karistusalused tööle põrgu administratsioonis, nii et kaaslinlaste elu ebamugavaks muutmise eest kannavad hoolt inimesed ise.

Nii põrgus kui ka taevas kasutatakse sama tehnoloogiat, mida Maal, sarnane on ka kultuur. Eriti koduselt tunnevad Linnas ennast venelased, kelle keel seal ametliku suhtluskeelena kehtib; selgub ka, et isegi põrgu liiklusummikud ei suuda Moskva omasid üle trumbata. Telerid käiavad reality-sarju, „seebikaid” ja reklaame, söögiasutustes müüakse inglise toitu, privilegeeritud võivad tarbida äärmiselt jälki õlut – ühesõnaga, elu on nagu Maal, ainult et palju ebameeldivam ja igasuguse pääsemislootuseta.

Intriig, mida kodusõjas hukkunud politseiuurija Kalašnikov (mitte see konstruktor) koos oma lihtsameelse kasakast abilisega Šefi tahtel lahendama asub, on tingitud sellest, et miljardeid surnuid „teenindav” süsteem ei suuda enam õlitatult toimida. Vähenõudlikud ja töökad hiinlased panevad põrgusse saabudes otsekohe käima salakaubaveo ja musta turu, nii et paljudel õnnestub isegi igaveste piinade riigis õnnelikke hetki kogeda. Muidugi on omad privileegid ka Administratsiooni töötajatel, kelle hulgast näiteks Mendelejev, Jessenin ja Marie Antoinette üsna hõlpsalt toime tulevad. Tõsi, arvestades kontingenti, mis põrgut asustab, on teatud probleemid ilmselt vältimatud. Lõplikult läheb asi Šefi kontrolli alt välja aga siis, kui tabamatu maniakk asub senitundmatuid abi­nõusid kasutades põrguelanikke mõrvama. Tavaliste patustajate seas kannavad oma pikaajalist karistust kõikvõimalikud prominendid. Esimesena hukkub juudi vanadekodus põetajana töötav Hitler ning järgmisedki mõrvad ei lase ennast kaua oodata.

Kuradi suur jama

Zotovi raamatu võlu on eeskätt pisikestes detailides, mida autor pidevalt põhi­süžee va­hele poetab. Kõige meeleolukamad on surmajärgsete sfääride direktorite Šefi ja Hääle telefonidialoogid, kus universumi looja ühel hetkel möönab, et „mõnede inimeste vastu on saatus aeg-ajalt eba­õiglane”. Kriminulli enda võtmeseiku annavad tegelased põnevuse ülalhoidmiseks üksteisele teada sosinal. Ent ega kriminull ise erilist pinget pakugi – mida lugejal siin mõistatada, kui põrgus valitsevad loodusseadused ja mängureeglid on põhjalikult teada vaid autorile endale. Seetõttu hakkab raamatu hoog lõpu poole vaibuma, jooksmata siiski täiesti liiva. Midagi pole teha, „Mõrvad põrgus” on ikkagi hea, oleks vist asjakohane öelda, et neetult hea ajaviiteraamat. Zotov on kirjutanud ka teisi teoseid, millest üks kannab pealkirja „Kadunud ingel”, nii et kunagi ehk saame ka lugeda, missugused näevad seestpoolt välja paradiisi probleemid.