Kuratlikult head ja jumalikult peent kino saab

Jõulude aegu jõudis kinodesse kaks eri­­pal­ge­list, ent ühtmoodi vaimustavat filmi.

Üks neist on Jane Campioni „Särav täht”, mis räägib poeet John Keatsi (Ben Whishaw) ja tema naabri (Abbie Cornish) mitu aastat kestnud armastusloost. Et jutt käib 19. sajandi Inglismaast, siis jääb film vägisi, ent vägagi teenimatult tüüpilise austenliku romantilise kostüü­mi­draama sildi lõksu. Silt sobib küll hästi, kuid film on midagi enamat kui lihtsalt kos­tüü­mi­draama. Vähe sellest, et näitlejatööd on vaimustavad, jalust lööb ka lavastaja peenemast peenem oskus jutustada emotsionaalselt rikast lugu pisikeste, kuid mõjuvate argiselt maagiliste detailide kaupa. Üksi mõistusest jääb „Särava tähe” mõistmiseks väheks, samamoodi nagu mõistusega ei saa päris hästi seletada rõõmu, mis tekib inimestel igal aastal, kui sügistalvel hakkab esimest lund sadama.

Film pole liiga ilus

Pildikeel on samuti imeline – kuid jällegi mitte ilmselges mõt­tes läägelt täiuslik. Campion on ajakirjanikele rääkinud, et ühes stseenis olev nartsissipõld leiti kogemata ning seal pidi hoolega jälgima, et stseen liiga ilus ei tuleks, ja selleks osa nartsisse maha niitma. Jääb üle ainult küsida, miks ei tulnud Kuldgloobuse nominatsiooni, sest kahtlemata on tegemist meistriteosega.

Ka Terry Gilliami „Dr Parnassuse imaginaarium” on nii pildi kui ka loo poolest tõeline maiuspala. Et antikangelast Tonyt kehastanud Heath Ledger hukkus ajal, mil filmist oli valminud vaid kolmandik, asendasid teda üle­jäänud stseenides Johnny Depp, Jude Law ja Colin Farrell. See annab linateosele lisamõõtme, mida niivõrd mitmekihilisel teosel ehk vaja ei lähekski. Särava rolli teeb ka Kuradit kehastav Tom Waits, kes veab surematu võluri doktor Parnassusega (Christopher Plummer) hingede päästmise või hukutamise nimel vägikaigast.

Tasub märkida, et Gilliam teeb teosega sügava kummarduse vabamüürlaste fän­niklubi poole. Kui jätta kõrvale sellised ilmselged kujundid nagu „kõi­ke­nägev silm”, tarokaardid ja 13-astmeline püramiid, paelub tähelepanu Londoni Blackfriari sild, mille alt Tony rippumas leitakse. Peategelase soeng ja pliiatsvuntsid viitavad 1982. aastal sama silla küljest leitud pankurile Roberto Calvile, kelle mõrv pole siiani lahendust leidnud.

Värvikirev film kõlbab aga ka pealiskaudseks naudinguks, sisaldades nii põnevust, erootikat kui ka huumorit. Üks montypythonlikumaid stseene on politseinike tantsunumber „Me armastame vägivalda”. Näitlev modell Lily Cole avaldab muljet vähemalt oma iluga ning seda peaks ka kõige ükskõiksem pilk filmi endagi kohta tunnistama. Läinud aasta üks paremaid teoseid.

Filmid

„Särav täht”

•• R: Jane Campion

•• O: Abbey Cornish, Ben Whishaw jt

•• Artise kinos

„Doktor Parnassuse

imaginaarium”

•• R: Terry Gilliam

•• O: Heath Ledger, Johnny Depp, Jude Law, Lily Cole jt

•• CC Plazas ja Cinamonis