"Kured läinud, kurjad ilmad". Eestlase armastusest ja seksuaalsusest


1996. aastal korraldasid Soome Teaduste Akadeemia ja Helsingi ülikool armastusest ja seksuaalsusest kõnelevate elulugude kogumise. Eestis toetas ja abistas neid akadeemiline ühendus "Eesti Elulood". Tartu Kirjandusmuuseumi laekus 60 tööd igast Eestimaa nurgast, 40 naiselt ja 20 mehelt sünniaastatega 1909-1980. Eesti Draamateatris valmis nende baasil lavalugu 2 vaheajaga.

Teatritekstis on kõik nimed muudetud, kuna osa prototüüpe soovis jääda anonüümseks. Autor-lavastaja Merle Karusoo. Kunstnik Tiina Tammetalu Helilooja Urmas Lattikas. Laval on Kersti Kreismann, Katrin Saukas, Maria Avdjushko, Merle Palmiste, Andrus Vaarik, Jüri Aarma ja Mait Malmsten. Esietendus Eesti Draamateatri väikeses saalis 22. märtsil kell 17.00. Nooremaid kui 16-aastasi lubatakse vaatama ainult koos oma vanematega!

Esietenduse eel palus Eesti Päevaleht lavastuse sündi kommenteerida kahel näitlejal, kummagi hoolde on laval usaldatud kahe inimese elulugu.

.........

Andrus Vaarik:

ütlesin pimesi "jah". Olen igal juhul koos Merle Karusooga nõus luurele minema, eriti meie praeguses, hüsteeriliselt meelt lahutavas ajas. Kui Merle Karusoo harjuks jälle teatriga ja teater temaga...! Kui Katri Kaasik-Aaslavi "Hamlet" edasi lükkus ja mind truppi angazheeriti, oli see mulle taaskohtumine Merlega - esimene oli Vampilovi "Pardijaht", täpselt 20 aastat tagasi!

Sain pataka pabereid, kõigi lugudega. Lugedes läks enne viimast veerandit süda pahaks. Seksuaalsuse massiivsusest, millega ta peale tuli. Tekkis hirm selle töö ees ja hasart!

Seksuaalsus - üks raskemini mõistusega seletatavaid asju. Ratio tegeleb emotioga - kas nad üksteisest aru saavad, aga tegelevad üksteisega. Valada see veel teatrivormi, milles peaks olema mõlemad! Resultaat ületas kõik mu ootused ja hirmud. Olin valmis selleks, et teeme lavastuse, mis ütleb midagi vaid väga kitsale ringile.

Mulle meeldis väga mu oma noorema venna reaktsioon - oh heldeke, nüüd ei lähe mul mitu päeva meelest ära, et ma teatris käisin, oli seda nüüd vaja... Rääkisime pärast temaga väga ägedalt oma lastest. Kui palju on meie võimuses, et meie lapsed ei satuks sellistesse situatsioonidesse nagu räägib laval Helena? Lihtsalt na-tu-ke-ne rohkem tähelepanelikkust nende vastu!

Mängime elulugusid kümnendite kaupa: kahekümnendatel aastatel sündinute lood, siis kolmekümnendatel, kuni kaheksakümnendateni. Vanemate lood on terviklikumad, lõpetatumad. Noorematel puudub veel see üldistus, see helgus, mis elatud elu peale mõeldes tuleb. Nooremad räägivad ainult oma probleemidest - sellest mis on valus, kohutav, masendav.

Minu esimene tegelane on Joseph, 1927. aastal sündinud koolidirektor ja õpetaja. Tundub, et ehkki tema seksuaalsusega seotud kogemustest on valitud räigemad lõigud, on publikul temaga kergem samastuda kui mu teise tegelase, neljakümnendatel sündinud Maleviga, kellest jääb mulje, et tema IQ on kõvasti alla saja. Minul oli ennast näitlejana lihtsam samastada just selle erandliku tüübiga. Olen valmis võitlusse asuma, teda kaitsma! Rohkem hädas olen selle normaalse, korraliku Josephi loomisega. Vist liiga õnnelik, liiga normaalne inimene. Ei oska teda veel nii süüdimatult mängida nagu peaksin.

Kindlasti oleks etendus teistsugune, kui ma teaksin, et mu prototüübid istuvad saalis. Kas nad saavad aru, et nende loost on võetud terviku huvides välja jupid... kogu loo, terviku huvides. Kindlasti on nad ise hoopis teistsugused. Aga see, väline autentsus, ei olegi tähtis.

Praegu suhtun ma oma tegelastesse kindlasti teistmoodi kui pärast esimest lugemist. Algul vaatasin ma neid distantsilt, kui huvitavat eksemplari Issanda kirjust karjast, aga praegu... Ilmselt armastan ma pärast selle lavastuse tegemist kõiki inimesi hoopis rohkem.

Kersti Kreismann:

Merle Karusoo, nii põhjalik nagu ta on, võttis ka selle töö algust väga tõsiselt. Tahtis, et mängureeglid oleksid selged, andis ta mulle kuulata lindistusi, kus arutati seda projekti, räägiti teemadest, et ma saaksin otsustada, kas ma olen nõus. Vastasin pärast kuulamist, et olen pärit oma ajast-keskkonnast, oma kasvatusega, mul on pelg selle teema kõvasti väljarääkimisel ja teatud sõnade puhul, mida ma ei tahaks välja öelda. Merle reageeris väga toredasti: "Kas sa arvad, et minul ei ole või?" Ta ei hakanud mulle midagi peale pressima, vaid jagas ka oma kahtlusi ja hirme, oli sümpaatne.

Loe veel

Elud valis ja jagas välja Merle. Alguses saime kõik lavastajaga ükshaaval kokku. Pidin siis näiteks viie minutiga kogu loo edasi andma. Jutustama, mis on selle inimese puhul peamine. Oli põnev aeg. Kärpisime lõputult. Tegelikult oleks iga lugu omaette monoetenduse materjal. See aga oli nagu kulla väljapesemine. Millest loobuda? Mida võib kellegi elust ohvriks tuua, mida ei tohi?

Minu esimese elu, Heli, kahekümnendatel sündinu, prototüüp on oma eluloo kirja pannud nii põhjalikult ja poeetiliselt, et see on nagu raamat. Ma vahepeal juba pirtsutasin, et meid 1920-ndatel sündinuid on palju - viis inimest, et meid kärbitakse ju täitsa ära... Mul hakkas sellest hirmus kahju. Heli elus on nii palju traagikat, aga ta tuleb sellest välja lõpmata helgelt. Ei mingit kibestumist. Ja nagu kingiks kõigi oma kannatuste eest sai talle osaks täiuslik armastus. Ta elab kuni viimase ajani väga põnevat ja täisväärtuslikku naise-elu.

Teine - Imbi - kolmekümnendatel sündinu, jõudis mulle lähedale aeglasemalt. Spontaanne, aus ja otsekohene. Kui Heli puhul võiks kahtlustada ilustamist, siis Imbi süüdistab tagantjärele ennast. Ta ei eita oma pahesid, joomist, liiderdamist - et ilmselt mängis oma elu võimaluse ise maha, oli oma mehe suhtes ülekohtune. Aus ja kuidagi väga karge.

Kokkulugemine tuli hiljem. Olime muidugi lugenud teiste elusid ka, aga esimest korda astusime üksteise ette juba "väljapuhastatud materjalidega". Ega Merle vist ise ka ei teadnud kohe algul täpselt, kuhu iga elu välja jõuab, et tervik kokku jookseks. Selles mõttes oli töö väga loominguline, meist tekkis armas väike pere. Mulle meeldib seda saalist vaadata. Need tegelased on mulle kõik armsad. Nad vajavad ja väärivad poolehoidu. Nad on nii avali, ausad. Nii haavatud.

Ma ei oska öelda, kas ma olen valmis oma prototüüpidega kohtuma. Kui ma teaksin, et keegi neist on saalis, segaks see mind vist väga. Parem oleks tagantjärele teada saada.

REET WEIDEBAUM

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare