Kurja deemoni külmkapp mahla, õlle ja šokolaadiga
Mitte et ma peaksin end suureks komöödia asjatundjaks või huviliseks, aga tundub, et suurem osa kergekäeliselt kirjutatud või lavastatud komöödiaid on valdavalt üheplaanilised ning suurt muud peale situatsioonikoomika, räuskamise ja ustepaugutamise neis ei ole. Kellele naljakas, kellele mitte. Luigi Lunari näidend “Kolmekesi kahevahel” on aga märksa tõsisem komöödia, kus “verd tarretama panev” situatsioon on samal ajal nii koomiline ja absurdne kui ka võimaldab kainelt eluolu üle mõtteid mõlgutada.
Eks selle mõnevõrra metafüüsilise ja olemise või mitte-olemise teema opereeriva näidendi (suhtelist) tugevust ja teatrisõbralikkust kinnita ka tõsiasi, et Tiit Palu lavastas selle juba teist korda.
Eelkõige jäigi üheksa aasta tagune Vanemuise lavastus meelde näidendi dialoogi ning süÏee pärast. Lugu on maagiline: ühte kõrghoones asuvasse võõrastemajja saabub ühest uksest Ärimees (Madis Kalmet), kes tuleb sinna salajasele kohtamisele ilmselt avaliku daamiga.
Samasse kohta laekub teisest uksest tsiviilriietuses Kapten (Vanemuise lavastuseski sama rolli mänginud Indrek Taalma), kes oli kutsutud ühe firma kontorisse kokkusaamisele. Lõpuks siseneb korrektuuripoognatele järele tulnud Professor, kes peab seda ruumi kirjastuseks. Võõrastemaja, firma ja kirjastus ühel ajal ühes ruumis – kuigi tegelikult neid asutusi seal polegi! Kui selgub, et segadusse sattunud mehed saavad väljuda ainult sellest uksest, millest nad sisenesid, ning Ärimees näeb külmkapis ainult purgiõlut, Kapten mahla ja Professor šokolaadi, siis saab alguses lihtlabane paistnud looke koomilis-müstilise hõngu.
Üleloomulik olukord ja ruumis kinniolek avavad tegelaste olemuse. Kriisisituatsioonis peaks selguma, kes kolmest on ellujääjatüüp, kuid välistada ei saa ka võimalust, et nad ei olegi enam elus. Kuigi Lunari tekstist ega ka Palu lavastusest ei tasu otsida teravaid paralleele praeguse eluga (selles mõttes on tegu ikka tõelise komöödiaga), võib vaataja end taeva või põrgu eeskotta kinni jäänud tegelastega samastada. Suurima tõlgendusvõimaluse pakub nii tegelastele kui ka vaatajatele külmkapist ilmuv koristajamutt ehk Naine (Lii Tedre), kes toob sisse naisküsimuse ja seda kõrgemal võimalikul tasemel...
Näidend pakub tänuväärset tööd eelkõige just näitlejatele ning sellele on Palu sel korral ka silmanähtavalt panustanud. Kui Vanemuise lavastuses võis märgata ka lavastajakontseptsiooni, mis hõlmas peale loo jutustamise ka lavaruumi täitmist ja üldist kujundlikkust, siis sel korral on Palu end kehtestanud ainult näitejuhina. Kui see oligi eesmärk, siis võib ettevõtmist tõesti õnnestunuks pidada.
Sepo Seeman, Indrek Taalma ning Madis Kalmet moodustavad meisterliku ansambli. Seemani vaimukas ja täpne Mati Undi järeletegemine teenib küll kõrgemaid stiilipunkte, esitades eraldi võttes õnnestunud estraadipala, aga pisut arusaamatuks jääb, mis Unt siia puutub. Paralleelid teispoolsusega? Aga siis ei sobi sellesse seltskonda Taalmaa Koit Pikaro ega Kalmeti Preatoni või Jaan Toots.
Nõrk lavakujundus
Ühest asjast on aga ka kahju. Et laval on ilmetuim ja igavaim kujundus, mida ma olen kutselises teatris näinud. Võib-olla on maitsetu kontoriruumiga tahetud rõhutada tänapäevasust, võib-olla isegi mängitud kontrastiprintsiibil “teema versus kujundus”, aga olen kogenud, et ka triviaalrealismi saab teha vastuvõetavalt. Koer võib olla hoopis maetud Pärnu publikusse, kellele tuleb korraldada kergemaid teatriõhtuid võimalikult vähese kujundlikkuse ja kontseptsioonita.
Uuslavastus
Luigi Lunari
“Kolmekesi kahevahel”
•• Lavastaja: Tiit Palu
•• Osades: Indrek Taalma,
Sepo Seeman, Madis Kalmet,
Lii Tedre
•• Esietendus 1. detsembril
