Kurjam peseb oma lava õlle ja verega

 (1)

Kurjami uue albumi esitlus Genialistide klubis. Vasakult basskitarrist Priit Liiviste, trummar Olavi Sander, vokalist Marko Sigus ja kitarrist Kristjan Jaan Pärn
Kurjami uue albumi esitlus Genialistide klubis. Vasakult basskitarrist Priit Liiviste, trummar Olavi Sander, vokalist Marko Sigus ja kitarrist Kristjan Jaan PärnFoto: Argo Ingver

Legendaarsel Eesti punkbändil Kurjam ilmus pärast kuut aastat uus album „Surm tappis ära”.

Kohtun bändiga laupäeval pärast eelmisel õhtul Tartus Genialistide klubis toimunud plaadiesitlust. Pärast reedeõhtust vihast ja higist punkkontserti on pehme maanduda helges kohvikus, kus kõrvallauas istuv beebi vahepeal Liivistega laliseb. Kohal on Kurjami solist Marko Sigus, bassimees Priit Liiviste ja trummar Olavi Sander.

Olete algusest peale olnud punkbänd.

Liiviste: Pigem oleme teinud seda, mis tundub äge. „Kuumalaine” pole üldse mingi punk. See on puhas popp! Aga kui meie seda mängime, kõlab see ikka pungilt. Punk ei tähenda ju ainult muusikastiili. Me oleme lihtsalt sellised õlid, et see on päris punk!

Sigus: Iroonia, paroodia, sarkasm – palju on ju neid komöödiažanreid...

Liiviste: Debiilika...

Sigus: ... mis sellega kaasnevad. Inglise kirjaniku Dickensi seiklusromaanide peategelastel läks alati halvasti. Kirjanduses algab see juba Cervantesest peale, prantslastel oli Rabelais, kelle peategelased olid äksi täis, teadsid igasugu asju ja tahtsid tegutseda, aga midagi välja ei tulnud. Kurjamis on kõik karakterid samasugused. Mehed, kes püüavad erinevates eluvaldkondades ilgelt kõvad olla, aga kõik lõppeb fiaskoga.

Olete öelnud, et teete ka kontoripunki. Mis see on?

Sigus: Kui istusin töö juures kontoris, kus õhkkond on nagu kloostris – välismaailma mõjutused sinna ei jõua –, kirjutasin kontoriprobleemidest. Ühel hetkel vaatasin, et iga teine laul on raskest elust kontoris.

„Pohmakaga tööl” on ikkagi klassika.

Liiviste: See on palju laiem kui Kurjam, seda teavad inimesed, kes Kurjamit ei tea. Sama lugu on looga „Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön”. Inimesed teavad meie hitte. Ühtegi punkbändi videot pole YouTube’ist peale „Tere, perestroika” Eestis rohkem vaadatud kui „Pohmakaga tööl”.

Sigus: Originaalne punkar peakski töötu olema.

Liiviste: Päris punk peaks olema põranda all ja vastanduma kõigele. Aga see on ju võimatu, nii ei saa elada.

Teie hitte teatakse rohkem kui bändi ka seepärast, et te ei käi teles esinemas.

Liiviste: Mina üritan teadlikult sellest hoiduda. „Terevisioonis” oleme käinud. Aga seda, et tahad oma molli näitamas käia igas vestlussaates, ei tee ükski punkbänd. Freddy ega Villu ei käi seal.

Sigus: Mulle meeldivad asjad, mis on eksklusiivsed. Kui mõni ansambel on iga päev telekas, pole see enam huvitav.

Liiviste: Huvikarikas saab nii-öelda täis.

Eile ajas rahval õllekarikas üle? Priit pahandas laval vahepeal.

Liiviste: Ei, see oli vere pärast. Hull mosh pit käis ja üks tüüp toetas kätega lava servale paksude klaasikildude sisse. Pärast vaatasin, et valged pikendusjuhtmed ujusid vere, õlle ja siidri sees. Mõnus!

Tallinnas käis esinemas Vene staar, kes soovis, et tema lava pestaks šampooniga. Teie pesete oma lava õlle ja verega, nagu punkbändile kohane.

Liiviste: Üks mu lemmiklugusid on ansambli Kooma lugu „Ma pesen oma hambaid verega”. Aga me oleme lihtsalt nii kobad!

Kurjami uus album „Surm tappis ära”

Mille poolest erineb uus plaat teie varasemast loomingust?

Liiviste: Koosseis on erinev. Eelmise trupi koosseisust oleme alles ainult mina ja Marko. Meil on uus trummar ja teine kidramees on juures. Asi on muutunud käredamaks ja kiiremaks ja Sigus kirjutab nii geniaalseid sõnu. Uus plaat on poole lühem, üle 19 minuti.

Sigus: Elutempo läheb kiiremaks, loo tempo ka.

Tööd on rohkem?

Sigus: Kirjutasin sellest ka uue laulu „Öine eluviis”.

Sigus, sina oled selle bändi hing ja alati olemas olnud...

Liiviste: Tema ongi see bänd! Mina olen siin kümme aastat olnud.

Sigus: Mina olen alati laulusõnu kirjutanud. Aga hakkasime punki tegema siis, kui punk oli juba alla käinud, 1996. aastal.

Liiviste: 1993. aastal tegi Vennaskond viimase hea plaadi.

Mulle meeldis plaadiesitlusel see, kui laulsite Tartu laval: „Ülikooli peahoone ees ootab neonats neegrit.”

Liiviste: „Hitleri vaim” on Tartus meie kõige populaarsem lugu.

Sigus: Selle loo kirjutasin umbes 15 aastat tagasi, kui pagulasteema polnud üldse aktuaalnegi. Ometi tungisid neonatsid juba siis välisüliõpilastele kallale.

Kas te olete vasakäärmuslased?

Sigus: Ei ole!

Liiviste: Ei ole! Hakkab pihta mingi siltide kleepimine!

Anarhistid?

Liiviste: Mina küll ei ole anarhist.

Olavi: Mina pooldaks keskteed.

Liiviste: Kõik äärmused on väga tüütud.
Sigus: Mulle meeldib pigem dekadents - pead eriline olema, teistest teistsugune.

Kui palju saite plaati „Surm tappis ära” tehes inspiratsiooni Motorheadilt?

Liiviste: Mina olen saanud väga palju Lemmylt inspiratsiooni. Kui Indrek Oja lasi mulle Motorheadi lugu „Killed by Death”, siis ta röökis sinna kõrvale „Surm tappis ära” – võib-olla ta tegi sulle sama ja see jäi kolba vahele.

Sigus: Seda küll. Mulle tuli samas esimesena pähe selle laulu refrään: „Kui oli keskaeg pime / elu oli sünge ja julm / ei olnud mingi ime / et inimese ära tappis surm.”

Teie laulude teemad on üldinimlikud. Kontserdil oli väga populaarne „Mul oli väga raske lapsepõlv”.

Liiviste: See on alati üks põhihitte. Paljud inimesed saavad sellega samastuda.

Sigus: Nõukogude ajal soovisid inimesed saada igasugu asju, aga midagi polnud saada. Heaoluühiskonnas ihaldatakse pidevalt aina paremaid asju. Laulu mõte on aga selles, et kui kord need asjad kätte saadakse, pole neil enam mingit väärtust.

Uue plaadi esitluskontserdid olid rahvast täis. Teid kuulatakse üle Eesti?

Liiviste: Me mängisime viis aastat tagasi Tõrvas. Siis olid ka Valgas ja Viljandis esinemiskohad, aga nüüd on sujuvalt jäänud ainult Tallinn ja Tartu, ka Pärnu. Väikeste kohtade rokiklubid on kinni pandud, näiteks Rubiin Viljandis. Kas asi on tõesti selles, et raadiost ei mängita rokkmuusikat, et selle pärast inimesed ei taha käia üritustel? Inimesed, käige oma kodubaaris!

Kurjam on esinenud korra Lätis ja korra Soomes, kus mängisime sõjavastaste liidu peakontoris.

Olavi, sa oled üks Eesti parimaid trummareid. Kui kiirelt sa suudad trummi lüüa?

Olavi: Nii kiirelt, et ei ole näha!

Sigus: Kui tal läheb trummipulk käest ära, püüab ta selle õhust kinni ja mängib edasi.

Liiviste: Seda näeb ainult time-lapse’iga.

Olavi: Mul oli eile päris kõva tempo, käsi on paistes, riivasin näppe. Kolm pulka läks katki, kaks jäi alles.

Järgmine kord näeb Kurjamit laval esinemas laupäeval, 11. novembril klubis Factory Tallinnas, kus toimub Velikije Luki 35. juubel ja kontsert "Tallinn Põleb".

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare