Kurkse kangelased II

Nooremleitnant Jaanus Karm jahmatas kohtusaalis avalikkust süüdimatu lihtsameelsusega, väites, et

14 palgasõduri hukkumises olid süüdi järsult muutunud ilm ning kaitsejõudude peastaabi leigus, ükskõikne ja vastutustundetu suhtumine luurerühma väljaõppesse. Eesti Päevaleht möönab, et peastaabi operatiivosakonna väljaõppejaoskonna pehmelt öeldes loiult vanamoeline toimetamine häirib tõepoolest paljusid rivi-ohvitsere. Aga see on vaid ühe osakonna traagika.

Mis on poolteise aastaga riigikaitse korralduses muutunud? Suurt midagi. Kolm Balti riiki on rahuvalvajate käsuliini ja elukorralduse vaid senisest selgemini määranud. Toonane kaitseminister Andrus Öövel ronib kusagil mägedes ja unistab poliitikaareenile naasmisest. Pärast Kurkset anus Öövel ametissejätmist ning lubas kohe Riigikokku saata 16 kaitseväele hädavajalikku seaduseelnõu. Seadusi pole siiamaani.

Ööveli karjääri säästnud poliitikud on kas parlamendipensionile läinud või eelistavad minevikku mitte mäletada. Linnakohtu koridoridesse on aastateks sumbunud peastaabi relvaäri protsess, kus kohtu all on kindral Aleksander Einseln, kolonel Arvo Sirel, kolonelleitnant Manivald Kasepõld ja hulk väiksemaid vendi. Kaitseväe juhataja Johannes Kerdi on parterisse viinud skandaalne juhtum eriüksuslase Indrek Holmiga. Kaitseväel on koomas Holmi raske kaitsta.

Karmiga oli lihtsam. Kaitsevägi tassis Karmi avalikkuse hukkamõistu turmtule alt välja ning pani tagasihoidlikule staabitööle. Karm ise ei kujuta ennast arvatavasti eraelus ette ning näeb tulevikku vaid armeeteenistuses. Aga mis tulevik see on? Kurkse tragöödia jääb igaveseks Jaanus Karmi teenistuslehele, kuigi ta võib püüda kohtusaalis veeretada süüd kellele iganes. Kompaniiülemale, pataljoniülemale, peastaabile, kaitseväe juhatajale, presidendile või issandale jumalale endale. Alasti tõsiasi on, et Karm kaotas 24-mehelistest rühmast üle poole, 14 meest. Keset unist rahuaega.

Eesti Päevaleht ei usu muinasjutte vabatahtlikust väina ületamisest. Sõjaväes töötavad kambavaim ja käsk. Igasugune kollektiivne kangelaslikkus viib otsejoones vennashauda. Kohtus võidakse rääkida mida iganes, juhtunu olemust see ei muuda. Rühmaülem vastutab alati meeskonna eest. Üksust juhtivale ohvitserile on antud suur võim, ent tal lasub ka ränkraske vastutuskoorem. Ohvitseri kohus ongi kindlustada lahing või õppus ning hinnata olukorda mõistlikult. Karm seda ei suutnud. On üsna ükskõik, mida kohus otsustab. Jaanus Karm on rühmaülemana nagunii selgelt ebaõnnestunud.