Kurt Vonnegut omas mahlas

arvustus

Parim osa Kurt Vonneguti loomingust on eesti lugejale olnud kättesaadav juba palju aastaid. Kirjastus Tänapäev teeb elava klassiku teoseid avaldades praegu muidugi tänuväärset tööd, kuid olgem ausad – ükski neist ei ületa ”Tapamaja korpus viie” ja ”Tšempionide eine” taset.

Nii et öelgem kõigepealt suur-suur aitäh hea maitsega tsensoritele, kes oskasid viljaka ameeriklase loomingust terad välja sõeluda ega lasknud end eksitada tema raamatute kaasakiskuvatest tagakaanetekstidest.

Mõjust, mida Vonnegut 1980. aastate ENSV vaimsusele avaldas, on palju räägitud. Igaüks teab, kust on pärit väljendid ”eks ta ole” ja ”pärani piiber”. Ja võib-olla pole liialdus väita, et just need suurepäraselt tõlgitud raamatud õpetasid eesti kirjanikud korralikult ropendama.

Samas andsid ”Tapamaja” ja ”Tšempionide eine” täiesti vale signaali – ei tahtnud teda nende raamatute põhjal küll mingilgi määral ulmekirjanikuks pidada. Minu jaoks oli Vonnegut hiilgav ja irooniline jutustaja, kes valdab suurepäraselt erinevaid tehnikaid, sealhulgas neidki, mis pärinevad (eba)teadusliku fantastika varasalvest, kuid on eelkõige täpne ja karm realist.

Ma eksisin, paraku. Ta on siiski ulmekirjanik – omas kategoorias korralik, kuid kaugeltki mitte number üks.

Aga nüüd asjast! 1976. aastast pärinev ”Komejant ehk hüvasti üksildus!” on tüüpiline keskpärane Vonnegut. Romaan algab iseenesest paljutõotavalt – leheküljed, kus autor pajatab lapsepõlvekodust Indianapolises, oma vennast, õest ja hulludest onudest, on tõepoolest meistrikäega kirja pandud. Paraku on proloog teose vaimurikkaim osa.

Seejärel algab rutiinne ulme, kilgoretroutilik jauramine ajast, ruumist, muteerunud inimestest ja nendevahelistest muteerunud suhetest. Suur töö on ära tehtud, et maalida veel üks paranoiline tulevikuvisioon – kuid milleks see kõik? Keda huvitab lugu Wilbur Nartsiss-11 Swainist, Manhattani kuningast, mahajäetud Empire State Buildingi haldajast, geniaalsest idioodist, pediaatrist, kaksikust ning endise Ameerika Ühendriikide pikimast presidendist, kes tähistab oma 100. sünnipäeva? Paljusid, arvan ma.

Vonnegutil, nagu igal teisel kultusautoril – näiteks Terry Pratchettil – on leegion fänne, kes ahmivad kõike, mis tema töökojast tuleb ega lase end segada asjaolust, et aeg-ajalt jahvatavad lemmikkirjaniku veskid ka absoluutselt tühjust. Seega pole muretsemiseks põhjust, ulmekirjanduses juhtub hullematki. Sellesama Pratchetti masin ainult tühikäigul töötabki ja viga pole miskit.

Ühesõnaga, eks ta ole.