Kurtisaani elu läbi romantilise kaleidoskoobi
Eesti väike balletimaailm jaguneb mitmesse leeri. Tavakohaselt koonduvad grupeeringud mõne staari ümber ja mida suurem on (oli) balletitäht, seda võimsama grupeeringu ta oma auraga enda ümber loob. Eesti balletimaailma lähimineviku õnnetus tuligi sellest, et kahe leeri etteotsa sattusid kaks väga tugevat ja andekat artisti – Kaie Kõrb ja Tiit Härm. Mõlemad on omas vallas jätnud meie teatrilukku unustamatu jälje, mistõttu mõlemal oleks nagu õigus praegust truppi vaimselt juhtida. Kas ehk võinuks leida kompromissi? – Ei. See olnuks võimalik vaid juhul, kui kahe suurkuju anne oleks erinev. Paraku on mõlemad eelkõige interpreedid, isegi nii suured, et võime rääkida mõlema staari ajastust Estonias.
Härm asus varakult tagalat kindlustama – tuli ju tõestada, et peale tantsimise oskab ta ka lavastada. Milline ka polnud Alfred de Musset’ romaani “Sajandi lapse pihtimus” koreograafiline adaptatsioon, oli sellega kopp maasse löödud. Nüüd võib ju tänitada, et Härm luges ühe 19. sajandi kõmulise love story läbi ja sattus vaimustusse! Päris nii see vist ikka polnud. Lüürilise interpreedina viskas Härm juba tol ajal õnge õigesse vette. See, et ta asus samast veest kala püüdma, on kindlasti tema trump. Nüüd saan vastasleerile üksnes kaasa tunda – Härmi järjekordne romantismi kätlemine ei ole läbikukkumine!
Estoonlaste “Kameeliadaami” õnnestumisele aitab suurelt jaolt kaasa kaks kujundust – üks lavaline, teine muusikaline. Nüüd ütlete, et ega Härm ise lavakujundust teinud, selle tegi ikkagi vanameister Eldor Renter. Muidugi, kuid eks lavastajalgi olnud seal oma sõna öelda. Ju ta siis nõustus õigete asjadega. Kui sellele Renteri lavakujundusele aastapreemiat ei anta, siis peab ürii küll pime olema. Kaleidoskoopi meenutav projektsioon võimaldab suurepäraselt edasi anda ajastu hõngu, kuid mis peamine – jätab palju ruumi tantsimiseks, mis selles anris primaarne. Kostüümid on stiliseeritud sel määral, et ajastutunne ei haihtu. Lühidalt – Renter on endiselt supervormis.
Etendus võiks pikem olla
Härm ei komponeerinud ka muusikat, seda tegi Ferenc Liszt. Aga valiku tegi ikkagi Härm koos Gennadi Tanieliga. Muusikavalik on õnnestunud – ajastu ning vaimsus on tabatud ja see on hea. Eriti lummas juhtmotiiv – “Liebestraum”, mis kummitas mind veel mitu päeva järjest.
Spektaakel ei ole tüütu ega väsita publikut. Ta pole ka pikk, pigem võinuks teine vaatus pikemgi olla. Ootamatult kiirelt jooksid lavale mustad sülfiidid, kes viisid kangelanna varjuderiiki, sest praegu pole moes surra lavalaudadel pikali. Kuidas saanuks siis etendust pikendada? Näiteks võinuks linnastseenidesse tuua tolle ajastu stiliseeritud moetantse, maastseene võinuks ehk pikendada rustikaalsete tantsudega, nagu on tehtud “Giselle’is”. Selline venitamine andnuks ehk teise vaatuse psühholoogilisele pingele veidi hingetõmmet. Praegu juhtus nii, et mul oli pisar juba põsel, aga taskurätti polnud ikka veel käes.
Kolmas positiivne faktor on peaosa tantsiv priimabaleriin Marina Tširkova.
Hea Peterburi kooliga artist andis usutavalt edasi suure valu, mille sünnitab armastatust loobumine. Tema lavalolek mõjus meeldivalt ebamaisena. Polnuks Marie Duplessis (Marguerite Gautier’ prototüüp – toim) sedavõrd ebamaiselt habras, poleks temast eales saanud Kameeliadaami. Just seda tabas Tširkova 11. veebruari etendusel. Kas see roll sobinuks ka Kaie Kõrbile? Muidugi!
Lavastuses oli koht, millega ma rahule ei jäänud. See on hetk, mil krahv de Giray kargab Marguerite’i magamistuppa, nõudes raha eest otsemaid armastust. Kurtisaani kodu ei ole bordell ja krahv on ikkagi krahv. Kurtisaanlus on delikaatne teema. Ehk saab proovide käigus siin midagi muuta?
Mis puutub Armand Duvali, siis teda nägin ma Linnar Loorise esituses. Kurjad keeled räägivad, et see olevat Vladimir Arhangelski hiilgeroll, aga mina seda ei usu. Juba Dumas noorema romaani esmakordsel lugemisel jäi mulle Armand’ist oma arvamus, mida saanuks ehk muuta üksnes Tiit Härmi enda interpretatsioon! Kameeliadaami sõ-numit jääb ikkagi kandma grande dame, mitte petit monsieur. Linnar Looris tegi seda, mida ta laval tegema pidi. Nii noorele artistile oleks lausa ülekohtune midagi ette heita.
Aastatega olen muutunud merkantiilseks ooperihoone külastajaks. Jälgin etendust vaid ühest vaatevinklist: kas seda saab vaadata ka kooliga? Praegu võin rahulikult hingata – saab küll.
“Kameeliadaam”
Lavastaja: Tiit Härm
Dirigendid: Jüri Alperten ja Aivo Välja
Lavakujundus ja kostüümid: Eldor Renter
Peaosi tantsivad: Marina Tširkova, Olga Rjabikova või Luana Georg (Marguerite Gautier), Vladimir Arhangelski, Linnar Looris või Allan Simson (Armand Duval) jt
