Kus te olite, kui ma olin vangis
Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklikult Komisjonilt (ORURK) ilmus kaks eesti rahva kaotusi okupatsioonide ajal käsitlevat uudisteost: “Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988. II” ja “Pro Patria 1940–1945”. Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB) juhataja Leo Õispuu juhtimisel koostatud teatmeteos “Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988. II” on järg 1996. aastal ilmunud samanimelisele raamatule. Mõlemad köited sisaldavad kokku 35 165 represseeritu isikuandmeid. Leo Õispuu sõnul on raamatute koostamisel aluseks olnud peamiselt KGB ja prokuratuuri toimikud, mille andmed hoolikalt üle kontrollitakse. Samas rõhutas Õispuu raamatu esitlusel, et töö arreteeritute andmetega pole kaugeltki veel lõppenud.
ERRB-il on teoksil represseeritute registri kolmas köide ja kavandamisel neljas. Samuti on töös nimekirjad küüditamisohvritest, Venemaa tööpataljonidesse sundmobiliseeritutest ning Rootsi, Saksamaale ja mujale põgenenutest.
“Pro Patria 1940–1945. Auraamat Teises maailmasõjas langenud vabadusvõitlejatele” sisaldab andmeid 6666 Teises maailmasõjas kommunismivastases võitluses langenud eesti sõjamehe kohta. Väljaande koostaja professor Herbert Lindmäe alustas andmete kogumist juba nõukogude ajal. Raamatu väljaandmist toetanud Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees kolonel Ülo Antson arvas esitlusel, et Eesti kaotusi maailmale tutvustades peaks inimelud rahasse ümber arvutama. “See on julm viis asjale vaatamiseks, kuid ainult nii läheb see läbi läänemaailma pealuudest,” lausus Antson.
Veel pole leitud tegijat raamatule, mis käsitleks eesti rahva kaotusi Punaarmee poolel võidelnute seas. Tööd raskendab asjaolu, et Eesti Laskurkorpuse arhiiv Venemaal ei ole ligipääsetav.
ORURK-i esimees, emeriitprofessor Vello Salo on represseeritute andmete kogumisega tegelenud üle kolmekümne aasta. Eesti taasiseseisvumise ajaks oli talt ilmunud kaks raamatut: “Küüditatud 1941” ja “Eesti Vabariigi kaadriohvitseride saatus 1938–1944”. “Viimse kohtu-päeva tähendamissõnas seisab: “Kus te olite, kui ma olin vangis?” Mõtlesin, et need on kõige mahajäetumad inimesed, kes olid vangis ja pidid seal suremagi. Et nende mälestus ei kustuks, olen selle tööga tegelenud,” ütles professor Salo.
