12. detsember 1976
Rohkem kui nelikümmend aastat tagasi olin ma väga vastuoluline üliõpilane. Ma panin oma nime kirja ühel kursusel, kuid lugema hakkasin hoopis teisi asju. Nii et selle asemel, et puurida, mida on tarkades raamatutes öeldud raha ja panganduse kohta, lugesin mina hoopis Joseph Conradit ning mul ei ole kunagi tulnud seda kahetseda. ...
"Kunstniku püüdlused on suunatud ... meie ilu- ja valumeelele," kirjutab Conrad, "... sellele subtiilsele, kuid ümberlükkamatule veendumusele inimeste solidaarsusest, mis sõlmib kokku loendamatute südamete üksinduse... liidab ühte terve inimkonna – surnud elavatega ja elavad nendega, kes pole veel sündinud."
Kuid on kirjanikke, kelle jaoks Conradi romaan, romaan üldse, on ajast ja arust. ... Näiteks Alain Robbe-Grillet, üks prantsuse kirjanduse juhtfiguure, kes kirjutab, et tänapäeva suurteostes, Sartre´i "Iivelduses", Camus "Võõras" ning Kafka "Lossis" pole enam karaktereid ning et sellistes raamatutes ei ela enam inimesed, vaid, neid asustavad, kuidas neid nimetadagi... üksused. ...
Sellisel puhul nagu praegu ei tahaks ma selle arvamusega polemiseerima hakata. ... Mind huvitab küsimus kunstniku prioriteetidest. Kas on hea ja vajalik, kui ta alustab oma tööd ajaloolise analüüsiga, ideede või süsteemide leiutamisega? Proust oma "Taasleitud ajas" räägib sellest, et noored ja intelligentsed lugejad eelistavad teoseid, kus valitsevad analüütilised, moralistlikud ning sotsioloogilised tendentsid. "Kuid," ütleb Proust, "sellest hetkest peale, kui kunstiteoseid hakatakse hindama mõistusega, pole enam miski kindel ning igaüks võib tõestada seda, mida eales heaks arvab."
Meie, kirjanikud, ei esinda inimkonda adekvaatselt. Kuidas ja mis valguses paistavad ameeriklased iseendale, millistena näitavad neid meie psühholoogid, sotsioloogid, ajaloolased, ajakirjanikud ja kirjanikud? Kokkuleppelises valgusvihus nähakse ennast just sel viisil, mis on meile kõigile nii häbiväärselt tuttav. Ning see, mida seal nähakse ja mis on Robbe-Grillet le ja mulle vastik, tuleneb kaasaegsest maailmavaatest: me istutame oma raamatutesse tarbija, teenistuja, vutifänni, armastaja ja televaataja. Ning selles kokkuleppelises valguses nähtud elu on tegelikult surm. Kuid me tunneme, et me pole sellised ja sellest lähtub teistsugune elu, elu, mis eitab sellises valguses nähtud asju ja sellega kaasnevat elu vale – surma elus – , mida nad meie jaoks valmistavad. ... Võimalik, et inimkond ei talu liiga palju reaalsust, kuid ka ebareaalsus ning tõe võltsimine on talle väljakannatamatud.
Kirjanikest peetakse suuresti lugu. Intelligentne lugeja ei kaota neid lugedes kannatust, ta jätkab lugemist ning varjab pettumust, mida tihti ette tuleb, sest ta tahab kuulda kirjanduselt seda, mida ei saa kuulda teoloogialt, filosoofialt, sotsioloogialt ning täppisteadustelt. Lahinguvälja keskel keevast võitlusest on esile kerkinud piinav igatsus näha avaramat, paindlikumat, täiuslikumat, adekvaatsemat ning hõlmavamat pilti sellest, kes ja mis meie, inimesed, oleme ja milleks meile on antud elu. Lahinguvälja keskel käib inimkonna kollektiivne võitlus vabaduse eest, inimindiviid aga peab lahingut oma hinge dehumaniseerimise vastu. Ning kui kirjanikud jälle selle võitluse keskmesse ei astu, siis mitte sellepärast, et see kese on tühi. Seda ta pole. Kirjanikud on vabad sisenema. Kui nad seda soovivad teha.
Mis Conrad ütles, on õige – kunst üritab leida universumist, nii elutust mateeriast kui elufaktidest kõike, mis on oluline, püsiv ja kestev.
Toomas Raudam, kirjanik:
Nobeli preemiast tähtsamgi on kõne, mille pidamiseks laureaadile võimalus antakse. Pole teada, et sellest võimalusest oleks loobutud. Preemiast on küll lahti öeldud, kuid loobumine on veel kõnekam – märguanne sellest, et midagi on mäda kas preemia andjate, lahtiütleja enda (Sartre), loobuja kodumaa (Boris Pasternak ja Puna-Vene) või tema seisundiga (Erik Axel Karlfeldtile omistati preemia 1931. a. postuumselt).
Üksiti on just Nobeli-loeng (sest see ta õigupoolest on, mitte tühipaljas tänuavaldus) see postament, kus kirjanik võib tunda ennast tõelise prohvetina ning kuulutada oma tõekspidamisi elust ja maailmast.
Nagu see ülaltoodud Bellow näitest näha peaks olema, kasutatakse kõnepulti ära ka arveteõiendamiseks, vahekordade selgitamiseks jms. Kuid selles pole midagi paha – kõik, nii saajad kui ilmajääjad ajavad ju põhimõtteliselt üht ja sama head asja, kirjandust.
Iseasi on rezhiimidega, kus pärjatud kirjanik peab elama. Ning siin tuleb kohe arvesse Nobeli preemia poliitiline pool, mis teda alati on saatnud, mõnikord vast ka varjutanud. Siinkohal tuleb jälle esitada see vana lugulaul kirjanikest, kes preemiat igal juhul oleks väärinud, kuid kes olid nö liiga kirjanduslikud, vähe angazheeritud või ei vastanud sellele, mida Nobel oma testamendis määratluse "suundmuselt idealistlik teos" all silmas pidas: Proust, Kafka, Joyce, Musil jt.
Kirjanduse kaugenemine inimesest on Nobeli preemia komisjonil alati pinnuks silmas olnud. Nö. puhtalt humanistlik autor saab selle kergemini, ainsaks erandiks on siin olnud Samuel Beckett, kelle loomingut Alfred Nobeli viimses tahteavalduses olevate sõnadega "idealistlik teos" kokku viia on võrdlemisi raske. Ometi tuldi sellega 1969. aastal toime – au ja kiitus tollasele komiteele ja heale lobitööle! Bellow on selles mõttes tüüpiline saaja-näide, tema jaoks pole sõnad "inimene" ja "hing" kunagi kulunud.
Saul Bellow
Saul Bellow ehk Solomon Bellows sündis 10. juunil 1915. aastal Quebecis, tema vanemad olid vene juudid, kes 1913. aastal emigreerusid St. Peterburist Kanadasse. 1924. aastal kolis perekond Ameerikasse, Chicagosse. Hariduselt on Bellow antropoloog-sotsioloog (kui kõne veelkord silmata, siis just seda teadust süüdistab ta inimesest moonutanud pildi andmises), kraadi kaitses ta Northwesterni ülikoolis. Enne esimese raamatu ilmumist ("Ripakil mees", 1944) töötas Bellow paljudes kirjandusega rohkem või vähem seotud ameteis – biograafina WPA (Works Progress Administration) Kirjanike Projekti juures, õpetajana Pestalozzi-Froebeli õpetajate kolledzhis ning Encyclopedia Britannica toimetuses. Hilisemas elus on ta olnud osaline mitmetes komiteedes ning akadeemilistes auametites. Eraelulistest seikadest pakub huvi vast see, et peale autasude ja preemiate on tal olnud ka palju naisi – tervelt viis ametlikku abikaasat. Bellow l on neli poega ning pisitütar, kes sündis möödunud aasta lõpus.
Bellow vast kõige kuulsam raamat on 1964. aastal ilmunud "Herzog", mille eest ta sai õige mitu auhinda, sealhulgas Rahvusliku Raamatuauhinna juba teistkordselt ning Prantsuse Rahvusvahelise Kirjandusauhinna (esimene kord, kui auhind läks Ameerikasse). Esimese Rahvusliku Raamatuauhinna sai Bellow oma "Augie Marchi seikluste" eest (1954), kolmanda pälvis 1971. a. "Mr Sammleri planeet". Mõistagi ei saanud need saavutused ka Nobeli kirjanduspreemia komitee tähelepanust välja jääda. See – NOBEL – saabus koos "Humboldti anniga" 1975. a.
Saul Bellow teosed:
1944, Dangling Man (Ripakil mees)
1947, The Victim (Ohver)
1953, The Adventures of Augie March (Augie Marchi seiklused)
1956, Seize the Day (Püüa päeva)
1959, Henderson the Rain King (Vihmakuningas Henderson)
1964, Herzog (Herzog)
1964, The Last Analysis (Viimne analüüs)
1968, Mosby´s Memoirs and Other Stories (Mosby memuaarid ja teised jutud)
1970, Mr Sammler`s Planet (Mr Sammleri planeet)
1975, Humboldt´s Gift (Humboldti anne)
1976, To Jerusalem and Back: A Personal Account (Jerusalemma ja tagasi: aruanne iseendale)
1982, The Dean´s December (Dekaani detsember)
1984, Him With His Foot in His Mouth
1987, More Die of a Heartbreak
1989, The Bellarosa Connection (Bellarosa vahetalitus)
1991, Something To Remember Me By (Midagi must meenutada)
1994, It All Adds Up: From the Dim Past to the Uncertain Future (Kokkuvõte: hämarast minevikust ebakindlasse tulevikku)
EESTI KEELES
1968 Püüa päeva
1972 Herzog
1973 Mr Sammleri planeet
1993 Vargus
2000 Vihmakuningas Henderson ilmub sellel kuul kirjastuses "Eesti Raamat"
