Matis Song
kultuurigerilja
Eesti Kirjanike Liidu häälekandja Looming on väljaanne, mis tundub seisvat vana veini staadiumis. Üldjoontes muutumatu välimus, aastast aastasse kindlad rubriigid, esinduslik vanus (asutatud 1923) ning prestiiž. Ajakiri esindab liitu, mille mõnest liikmest on kuulnud isegi üsna lugemisevaenulik ja kirjanduskauge inimene.
Möödunul aastal vahetus Loomingus peatoimetaja, kui Udo Uibo asemel tuli senine Sirbi juht Mihkel Mutt. Tavaliselt tähendab väljaannete maailmas peatoimetaja vahetus seda, et toimub mingi oluline muutus. Loomingut lugedes pole ma seda veel märganud.
Ikka on Loomingul sama muutumatu pale nagu Arnold Rüütlil. Siin ilmub jätkuvalt ilukirjandust, mälestusi, pisut kirjandusajalugu ja literatuurseid mõtteid. Näpuotsaga leiab välismaailma, kriitika-arvustused, kroonika-ringvaade, pirnipuu. Viimane asi on ka ilmselt kõige uuem nähe Loomingu kaante vahel. Kuid kahjuks mitte kuigivõrd originaalne. Eesti Ekspress ja KesKus filtreerivad tsitaate juba kauem.
Nüüd küsib mõni kirjandustegelane, mida ma õige soiun. Looming ilmub ju täitsa perioodiliselt ja ilma kataklüsmideta. Lugemist jätkub. Mati Undi eri oli tänavuse aasta avanumbris hea. Oli. Järgmises numbris ilmunud hüvastijätt Haljand Udamiga oli maitsekas. Oli. Ain Kaalepi ja Ervin Õunapuu juubelid olid mitmekülgsed. Olid. Aga kas ainult kirjanduse suurkujude surm ja juubilarid tagavad Loomingu põhilise eesmärgi täitmist?
Kirjandus- ja kultuuriringkondades leiab pidevat nurinat, et tavameedia ignoreerib neid. Ajalehed unustavad ära mõne tähelepanuväärse kultuurisündmuse. Heal juhul ilmutavad need pisikese sõnumi sündmuse aset leidmisest. Kultuuriküljed, kus laiemale publikule igavad lood tuuakse ohvriks tühja meelelahutuse altarile. Lisaks ei tohi kirjutada pikalt, süvendatult ja keelerikkalt. Suures osas on sellised nurinad õigustatud. Valitseb tõsine kultuuriignorants. Aga ignorantne on ka Looming.
Mulle on pinnuks silmas ringvaaterubriik. Kahtlemata on kronoloogia vajalik, kuid selline kuiv neli rida kirjandusürituse kohta pigem alandab kui ülendab vaevanägijaid. Sündmusest saab tühi märk ja puudub retseptsioon. Paradoksina leiab Loomingus lahtikirjutamist mõni haarav sündmus välismaailmas.
Nelja veerurida pole kuigi keeruline laiendada. Esmalt saaks teha intuitiivse valiku sündmustest, mis võiksid Loomingu lugeja tähelepanu pälvida. Ikka leiab mõne ürituse, mis mängib end kirjanduslukku.
Kirjanduse mõistes peaks Loomingus kajastamine andma professionaalsema pilgu, kuna seda teeks päevad-ööd kirjanduses aega veetev inimene. Siis tuleb üritusest pilt tuumakam, kuna pole kängitsetud ajalehe 2000 tähemärki.
Arvamusavaldused, kriitika, mõni säravam materjal seminarilt-konverentsilt muudaks pildi veelgi elavamaks. Miks suudab kultuuriajakirjadest üritusi mitmedimensiooniliselt kajastada Muusika või kunst.ee, aga mitte Looming?
Loomingus napib ka poleemilisust. Viimase paari aasta jooksul ilmunust on ainult paar artiklit, mille peale ärritusin, tundsin vererõhu tõusu. Märgin need siinkohal ära. Tõnu Õnnepalu ettekanne “Kõik ei ole kirjandus”, mille kirjamees esitas kirjandusfoorumil “Paabeli raamatukogu” (Looming 4/2006) ja Arvo Valtoni “Müütidest ja monumentidest Eesti kirjanduses” (2/2005). Neis arvamusavaldustes oli tunda Loomingu lugeja otsest kõnetamist.
Muidugi on lihtne öelda, et kultuurikonfliktid jäägu Sirbi kanda, seal on rohkem ruumi ja sõnaõigust kõigil osapooltel. Kuid arvestada võiks ka seda, et Looming ilmub harvemini, seda on raamaturiiulist kergem leida ja see jääb paremini mällu. Kindlasti aitaks mõni kümneleheküljeline vestlusring selgitada kuumi kirjandusprobleeme.
Tekstide osas on Looming kvaliteetne, kuid meelehärmi tekitab ilukirjandusautorite kitsas ring. Koosseis on iseenesest esinduslik: Ain Kaalep, Triin Soomets, Kivisildnik, Leelo Tungal, Viivi Luik, Maimu Berg ja Mats Traat. Kuid uusi nimesid jääb väheks. Kirkamatest tuleb meelde ehk Armin Kõomägi. Siit tuleneb karjuv vajadus uute annete skautimise järele.
Deja vu efekti mõttes võiks sirvida Sirbi numbrit 1999. aasta 14.maist, kus Arne Merilai kirjutab: “Vaba-tellimata ekspertarvamus ehk Kuidas muuta Looming veelgi loomingulisemaks.“ Mihkel Mutt – on vaja väikest revolutsiooni.
