Kuueteistkümnes Viljandi pärimusmuusika festival – oli, mida kuulata

 (4)

Üks tänavuse Viljandi pärimusmuusika festivali pärleid oli kahtlemata Iisraeli kollektiiv Toy Vivo, aga üllatusi pakkusid ka kodumaised muusikud.

Festival tähendab enamiku jaoks paika, kus nautida muusikaelamusi, paljudele aga lihtsalt toredat festivalimelu, võimalust kohtuda vanade tuttavatega. Ja muidugi ei pea need aspektid üksteisest lahus seisma.

Võib vabalt loovida kontserdipaikade vahel ning lasta end eksitada juhukohtumistel sõpradega või siis jääda kuulama mõnda murumättal istuvat moosekanti, visata korraks puu alla pikali, supelda järves, vaadata, kuulata, võtta vastu ning anda edasi.

Muusikat olulisimaks pidades ent pole sellisel triivimisel vast suuremat mõtet – kõike toimub korraga liiga palju.

Toy Vivo ajas nutma ja naerma

Tegelikult piisab ju ühest artistist, kes “teeb festivali” – siinkirjutaja jaoks oli see Iisraeli duo Toy Vivo, kes küll ei esitanud puhtalt traditsioonilist Iisraeli muusikat, vaid Iisraeli ja ümberkaudsete rahvaste pärimustest läbi kasvanud omaloomingut. Ka teiste esinejate puhul tuli üha esile nn maailmamuusika fenomen positiivses mõttes – eri traditsioonide kohtumine läbi juurteläheduse-taju ning vastava maailmanägemise viisi. Vahest ongi see tänapäeval ainuvõimalik pärimusmuusika tähenduslikkuse horisont.

Samal teemal:

Festivali teise päeva õhtul Pärimusmuusika Aida suures saalis esinenud ansambli instrumendiparki kuulusid kolm raamtrummi, üks metallist djembe-laadne elukas, darbuka ja 90-keelne tsitrilaadne – kanoon. Hiiglaslikku kannelt meenutava Lähis-Ida näppepilli keeled olid varustatud väikeste liikuvate “roopidega”, mis võimaldasid kuni kuueteistkümnendiktooni täpsusega peenornamentikat. Võttis aega, enne kui kõrv end harjumuslikust tempereeritud heliskaalast lahti suutis kiskuda, kuid seejärel kasvas esialgne hämmastus imetluseks – muidugi mitte ainult instrumendi võimaluste üle, sest ega’s pill ise end mängi. Niivõrd täpset, samas jõulist ja laiahaardelist esitust on alati nauding kuulata.

Pärast esialgset eesti publikule tüüpilist, lavalegi kandunud kohatut hardust murti barjäärid ning tekkis väga hea esineja-publiku kontakt. Selle loomise käigus jutustas kanoonikunstnik legendi. Mees, kes leiutanud tolle “kõigi näppepillide isa”, esitanud hakatuseks valitsejale ja tema õukonnale kolm näidiskompositsiooni: esimese peale hakanud publik naerma, teise peale nutma ning kolmanda ajal jäänud magama. Toy Vivo kontserdi kohta võiks öelda, et magama ei suudetud kedagi panna, nutma ja naerma aga küll.

Sealsamas suures, vägagi viisaka akustikaga saalis esinesid täismajale ka Tšiili duo – Fernando Stern ja Alejandro Soto – ning Iiri-Inglise keldi muusika nelik Flook. Stern esines festivalil juba teist korda ning publiku vastuvõtust oli seda ka aru saada: flamenkolikule, perkussiivset klõbistamist-kopsimist, harmooniasaadet ja soolohäält ühendavale kirglikule kitarrimängule elati aktiivselt kaasa ning lugude sõnu lauldi peast. Sõnad ise olid lihtsad ja kõlavad, näiteks mängiti avaloona pala “Elu on kingitus”.

Flook mõjus samuti heast küljest rahvapäraselt, vahest isegi enam, kuivõrd nende džiigides kajas joviaalne elutunnetus läbi põhjamaisemate, kargemate toonide, läbi sillerdavate flöödi-vilepilli duode ning suure raamtrummi bodhrán’i kolina. Esitus kõlas täiuselähedasena ning kõik keldi muusika sõbrad said garanteeritult suure elamuse.

Mari Kalkun ja Paabel

Ent ärgem unustagem, et kontrastina välisesinejate glamuurile astus festivalil üles ka palju häid kodumaiseid artiste, kellest mitmel rohkem tuuma kui mõnel külalisesinejal. Näiteks ei kõlanud koosseis Indrek Kalda ja Viiuldajad sugugi kehvemini kui Norra viiuliansambel Majorstuen, pigem huvitavamalt, elavamalt, värskemalt. Kustumatu elamuse jätsid aga Viljandi kultuuriakadeemia black box’is toimunud tudengite kontserdid. Vähemalt selles muusikaõppeasutuses õpetatakse küll ennekõike muusikast rõõmu tundma.

Loe veel

Multiinstrumentalist ja laulja Mari Kalkun võitis  poolehoiu vahetu ja vaba olekuga, mis näis kätkevat teatud kavalat naiivsust, suurt sooja südant ning tarka, algupärast eluhoiakut. Muusika oli laetud, pikad pausid kiigelauludes kandsid ning nende tagant kangastus dialoog esivanemate või kaitsevaimudega – kujutluslik kaar, mis viib kuulaja möödanikku ja toob sealsamas tagasi praegusesse-siinsesse. Seejuures on Kalkuni hääl varjundirikas ning mitmekesised on nii tema vokaaltehnika kui ka muusikalised mõjutused – Lõuna-Eesti rahvamuusikast prantsuse musette’ini. Mis aga olulisim, tal on midagi öelda. “Kõik, mida sa tahad, tuleb su juurde”, õnn, mis peidetud kivi alla, jms kujundid püüavadki seda lausumatut omal moel lausuda.

Teine mõjus VKA elusmuusika ansambel oli Paabel, kes sulatas üpris loomulikult ja kergelt kokku eesti pärimusmuusika kordustepõhise kõla, džässilikud rütmikeerdkäigud ja harmooniahüpped ning rokiliku live-energia. Sujuvalt vahetati instrumente ja väljendusviise. Paiguti jõuti välja lausa free jazz’i pärusmaale ning üllatavad uitparalleelid tekkisid hetkeks isegi King Crimsoni ja Soundgardeniga, siis jälle Kasekese, Ultima Thule ja In Spega!

Meie oma muusikutest sai Pärimusmuusika Aida tubases väikeses saalis nautida veel Tuule Kanni ja Jaak Sooääre pärimusdžässi. Muljet avaldas kandle laulvus, Tuule Kanni suutlikkus kitarri sirge meetrumiga delay kiuste säilitada vokaali kiikuvat taimingut, ennekõike aga muusikute teineteise kuulamise oskus ning eriti tagasihoidlikkus Sooääre puhul, kes on ju tegelikult teada-tuntud nobenäpp.

Erilist muljet ei jätnud kahjuks aga Kärt Johansoni ja Robert Jürjendali etteaste. Johansoni taotletud “meditatiivsuse” või “sisekaemuslikkusega” ülepakutud, pigem letargilise ja üksluise kui lummavana toimiva monotoonsuse puhul mõjusid Jürjendali otsiva vaimu kõlaleiud päästerõngana, kuid seda vaid mõneks momendiks. Suhestumine publikuga praktiliselt puudus ning lisaks leidus küsitavusi kontseptsiooni väljapeetuses.

Festivalist

Viljandi pärimusmuusika festival

•• 24.–27. juulil 2008

•• Toimus XVI korda.

•• Pühendatud näppepillidele.

•• Kõlas 74 kontserti.

•• Esines 28 Eesti ja 15 välismaist kollektiivi.

•• Festivali külastas ligi 23 000 inimest.

•• Esimest korda toimusid festivali kontserdid ka Pärimusmuusika Aidas. Lisaks õpitoad, regilaulupesa, ööülikool jne

•• Populaarsemad artistid olid näiteks Tbilisi, Fernando Stern ja Alesjandro Soto, Flook, Vägilased, VLÜ ja Oort.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare