Kuulsus on inimestevaheline asi
XVIII SAJANDI LÕPU PRANTSUSE REVOLUTSIOON TEGI ISIKUKULTUSEST midagi, millele võib pretendeerida igaüks, isegi provintsiadvokaat, isegi korsiklasest kapral.
Ka XX sajandi demokraatlik massikultuur põhineb kontseptsioonil, et kultuspersooniks võib saada kes tahes.
Isikukultuse ja massikultuuri seos moodsas maailmas jätab mulje, nagu looks kultuspersoone massimeedia. See illusioon ongi kollase ajakirjanduse äriidee. Väljaanne, mis arvab, et tema toodab kuulsust ja teeb kuulsusi, on eksituse teel - nagu needki, kes püüavad kultuspersooniks saada seltskonnakroonika kaudu.
Isikureklaam (reklaam üldse) ei suuda toota mitte kuulsust, vaid ainult tuntust. Piltlikult öeldes: tuntus on leviku, kuulsus ligitõmbe fenomen.
Tuntus sõltub odavusest: massitoodang on alati taskukohasem ja levib seetõttu laiemalt. Kes ennast rahva sekka laotab, oli vanasti rahvamees, nüüd: prominent.
KUULSUST SEEVASTU MÕÕDAB HARULDUS JA HINNALISUS (AURA). Tuntud ollakse koopiates, kuulus on originaal. Kuulsust pole leida igast ajaleheputkast ega supermarketist. Kuulsuse ümber kogunetakse. Parun Boris Uxkull näiteks märgib 29. juunil 1814 Weimaris oma päevikusse: “Täna kirjutasin Goethele ja palusin audientsi. Ta laskis mulle edasi öelda, et ei tunne mind ega olevat mingi imeloom, keda imestamas käia.” Kahtlemata oli Goethe oma aja suurimaid kuulsusi.
Vastupidise väärarusaama kohaselt võib kuulsaks saada tundmatunagi. Bornhöhe naeruvääristab selliseid kuuritaguseid lennukikonstruktoreid kuulsuse narridena.
Tõsi, tuntus ja kuulsus sõltuvad teineteisest. Goethe nimi pidi olema tuntud, enne kui Weimaris hakati kultusrännakul käima. Et maailm Pariisi sõidaks, peab Mona Lisa maailmale teada olema. Vaevalt tulduks Erki-Sven Tüürile pakkuma Wallenbergi tellimust, kui ta Hiiumaalt kunagi välja poleks tahtnud.
ENT PELGAST TUNTUSEST KUULSUSSE RADA EI VII. Seltskonnaajakirjandus näiteks suudab müüa vaid kuulsuseta tuntust. (Nagu ütleb Faust Mephistophelesele: “Mis, vaene kurat, üldse anda võid?... Sa pakud meile punast kulda, mis elavhõbedana veereb peost, või mängu, milles võidule ei tulda...”) Sestap ärgu kiputagu kuulsust otsides seltskonnaveergudele. Sealt läheb ummiktee.
Valemis “kuulus või kummaline” jaguneb “kummaline” niisiis kaheks: “prominent” (tuntud, aga kuulsuseta tüüp) ja “kuulsuse narr” (tundmatu ja kuulsuseta tüüp). Kuidas siis pääseda kuulsate hulka, kultuse keskmesse?
Meeles võiks pidada kaht aluslikku tõde. Esiteks: kuulsus on inimestevaheline asi (ei saa olla kuulus loomade silmis). Ja teiseks: mitte keegi ei võlgne kuulsust iseendale ega omasugustele.
Iga tõeline kuulsus on võlg kellelegi, kes seisis kõrgemal ja kellele kord isiklikult huvi pakuti. Oma kambaga peale minnes kuulsaks ei saa. Kuulsus tuleb võlgneda suuremale kui ollakse ise. Omasuguste kiitmise ja seltskonnaajakirjandusse trügimise asemel tuleks kuulsuse otsijal leida too keegi, kes tema väärtuse ära tunneb ja kõrgusest kummarduse teeb, tõstes ta oma paremale käele. Kultus algab sellest esimesest kummardusest.
