Rahvusvaheline hitt

Kuuekümnendatel mängiti näidendit aga veel “Ugalas” ja Tallinna Vene Draamateatris. Omas ajas oli tegu hittlavastustega, mida lavastati ka mujal Nõukogude Liidus, aga näiteks ka Soomes. Boris Kabur sai selle näidendi eest ka ulmekirjanike rahvusvahelisel kokkutulekul Poznanis 1973. aaastal peaauhinna.

Ropsi-lavastuste järelkaja oli nii võimas, et sellest said osa isegi seitsmekümnendatel sündinud lastepõlvkond. Taastulek toimus 1983. aastal, kui ETV-s tehti telesalvestus Tombi kultuuripalee juures tegutseva rahvateatri lavastusest – siis juba lastega peaosades. Ka nüüd, 20 aastat hiljem, on Kaarel Kilvet lavastanud uuesti loo, kus täiskasvanud profinäitlejate kõrval mängivad ka lapsed ise.

Siiski ei tule Energiakeskuses mängitavast oodata “Ropsist” retrohõngulist nostalgialugu, nagu tänapäeval siin-seal moes. Ükski näitleja pioneerikaelarätti ei kanna. Sellegipoolest töötab näidendi klassikaline äravahetamissituatsioon nagu kellavärk. Ja saalitäis lapsi naudib hea meelega omaealiste mängu – mitte seetõttu, et nad mängivad “nagu päris”, vaid ilmselt just seetõttu, et nad “mängivad”.

Staarideks lapsnäitlejad

Selles punktis erinebki lapse arusaam teatritükist täiskasvanud vaataja omast. Omaealise puhul ei hinnata nii palju sisse-elamiskunsti või ümberkehastumisoskust, kuivõrd oskust “mängida” publiku ees üht või teist tegelast. “Hästi mängisid,” oli esi-etendusel viibinud viienda klassi tüdruku hinnang. Projekt ongi suunatud 4.-6. klassi lastele – mis muidugi ei tähenda, et nooremad seda näha ei võiks.

“Ropsi” staarideks ongi Kanutiaia Noortemaja näiteringi lapsed – eeskätt Erik Müürsepp, kes mängib korraga nii Jürit kui ka robotit. Selleks on kahe poisi kahekõned salvestatud videosse – lihtne võte, kuid töötab päris hästi.

Tänapäeva Jüril on küll kiiver ja rula, kuid matemaatikas on tal samasugused raskused kui 40 aastat tagasi. Selles punktis on kõik sama. Appi tuleb juhus: veidrikust teadlane onu Magnus (Tõnu Tamm) on loonud robot-poisi, kes sarnaneb Jüriga nagu kaks tilka vett.

Rops teebki Jüri asemel matemaatikaeksami, kuna ta aga käituda ei oska, sünnib ka paksu pahandust. Suuresti tekivad hädad Arko Kurgi Toitsi osavõtul. Kurg mängib üsna üheselt “Wremjast” tuttavat rullnokka, lööb isegi vahepeal tantsu ja laulab. Tore roll seegi. Kersti – Judith Parts jätkab usutavalt muretsevate klassiõdede rida. Profinäitlejad – Lill, Tamm, Tennosaar püüavad noori partnereid laval toetada.

Etendust mängitakse aprillis-mais iga nädal neli korda. Noortele näitlejatele on see paras kogemus. Ja publikupuuduse üle lavastus küll kurta ei saa, käesolev kuu on koolidele juba ette välja müüdud. Ühevaatuseline näidend kestab 45 minutit. Pärast seda võib ka Energiakeskuses ringi vaadata.