Kuum! Ohtlik! Tagaotsitav! See on noorteväljaanne
Noorus – see pole mingi maagiline kategooria. Noor võib olla tegelikult igaüks, kelle vaim veel kivistuda-lubjastuda pole jõudnud.
Kuulus kirjanik Hugh Lofting alustab oma “Doktor Dolittle´d”: “pühendan selle loo kõigile lastele – neile, kes on lapsed aastatelt, ja neile, kes on seda südame poolest”. Rein Veidemann märgib saatesõnas “Vikerkaare” esimesele numbrile (1986) : “mõistes “noorus” eelistame rõhutada mitte niivõrd ealisi piire kui just hingeseisundit. See tähendab püsivat otsimistungi, mõttejulgust, ideaaliihalust”.
Siinkohal tuleb juttu siiski pigem ealiselt noortele mõeldud Ïurnaalidest Eestis 90-ndatel.
Veel hiljuti polnud Eestis veel õhkagi noorte oma subkultuurist, mis nende rikkumatut ja värsket palet masstiraaÏis levitaks ja kord kuus radikaalsest maailmalelähenemisest pakatavat trükist lettidele/postikasti tulistaks. Ikka on tulihingeline mässumeelik pidanud leppima sellega, mida onukesed-tädikesed talle steriliseeritult, valmismälutult lugeda annavad. Pioneer ja Noorus. Pikka aega oligi see sisuliselt kõik.
Aga siis hakkas kõik äkki lagunema, muutuma, ümber kukkuma, värvi vahetama, uueks saama. Lühidalt nimetame seda protsessi Eesti taasiseseisvumiseks. Ja äkki kaotas soome popajakirjast väljalõigatud poster oma kaubandusliku väärtuse. Onukeste-tädikeste tegutsemistahet kahandas inflatsiooni-, paberipuuduse- ja koondamiselaine, ning vabrik läks nende kätte, kes tõesti asjas sees olid – nii füüsiliselt kui hingega. Neile oli juba selge, et kraan tuleb lahti kruttida, siinne noorteturg välismaa popelu ja seksiga pahinal üle ujutada. Noorteajakirja veerult kadusid nii pleenumiaruanded kui ka ilukirjandus.
Samas polnudki õnnestunuim ülemineja hoopiski mitte mõni ultrapõtkiv pubekaröögatus, vaid kümnendivahetusel nimemuutuse läbi teinud Pioneer. Vastne Põhjanael lükkas kokku kõik sirmid ja pani aluse meeletule seksrevolutsioonile, avaldades kaksteist numbrit järjest kurikuulsat “Suurt saladust”. Algas meeleheitel koolieelikute murekirjade eera: “Mul on väga suur mure. Nimelt meeldib mulle väga üks tüdruk, kuid ta käib ühe teise poisiga. Varem aga käis ta ainult minuga, sest oleme naabrid. Mismoodi seda tüdrukut tagasi võita?” Saatjaks 10-aastane Siim.
Peale selle üritas vabameelne toimetus pakkuda lugejale ka võimalust osa saada kvaliteetsest põnevuskirjandusest, ilmselt eelkõige tänu peatoimetaja Mario Kivistiku ulmelembusele. Autoritele nagu H.P. Lovecraft, Stanislaw Lem, Ray Bradbury, G.K. Chesterton lubati ennenägematult suurt hulka lehekülgi, mõnikord koguni pool ajakirja mahust. Pluss ohtralt kodumaist uudisalgupärandit: Andrus Kivirähk, Eero Johannes, Urmas Alas jt. Lisaks kenasti serveeritud popvärki. Söödav kimp missugune. Kahju, et ajakiri sellisele tegevuskavale pikalt vastu ei pidanud.
Seevastu tema kauaaegne kaaslane Noorus vajus rappa – mida enam siples ja rabeles, seda enam ka sisse vajus. Püüdes küll ära petta välise võõbaga, punnitades pajatada moodsatest asjadest nagu rave ja kodumaised alternatiivbändid, ei mõjunud veteran siiski veenvana. Põhja lõpuks vajuski, nii mis mulin.
Siis oli veel mingeid jubedusi. Näiteks tõmbas 90-ndate keskel lühiajaliselt pilku Popsti / Its`s pop, mis meenutas mahukat bukletti hädavajaliku staariinfoga.
90-ndate parim noorte-, aga samas juba ka lihtsalt nooruslike inimeste ajakiri oli kaheldamatult Kuum. Võitjate põlvkond oli jõudnud ajakirjandusse.
Eelkõige iseloomustas seda ajakirja senitundmatu eesti keel, mis erines ÕS-i eestist rohkem kui lõunamurre põhjamurdest. See oli spets-keel, mis sidus kindlat sihtgruppi. Nt: “Siis – pauk! must mäluauk! horror! – ja üleöö oli Shane MacGowani hambutut naeratust täis kogu ilma muusikalehtede kaaned.” Või plaaditutvustusest: “Kettatäis nalja nendele, kes armastavad saksa huumorit (oh, jumal!) ja arvavad, et on väga “punk” kõhutuult lastes rõõmsalt “ketas!” karjuda.”
Kuum polnud lame popibuklett ega võhikute ponnistamine, vaid karismaatiline camp-ajakiri. Oma osa etendasid siin Erik Morna, Raul Saaremets, Marek Kallin, Alar Niineväli, Siim Nestor, Enrico, Jaan Martinson jpt – line-up, kes valdas, esindas ja propageeris head maitset rohkem kui keegi kunagi varem. Nõnda sisaldas ajakiri küll kõike muud kui refereerivat mulinat hetkelnõutumatest popparitest. Kuum importis Eestisse Tarantinot, inglise progeroki fiilingut (The Pogues, The Smiths, Marillion, Status Quo), rasket muusikat (Napalm Death, Paradise Lost) ja kultusnäitlejaid (Harvey Keitel, Jean Reno, River Phoenix).
Kuum miinus camp, miinus hea maitse, miinus särts, pluss Eesti Naine (Stiil? Anne?) võrdub X-Press. Hästi palju kõike – ja õieti mitte midagi. Olulise koha saavutavad artiklid á la “Alternatiiv kunstripsmetele”, “Mida teha tukaga?” ja “Kui stress piinab?”. Sekka teste (“Kas sulle meeldib su keha?”) ja staarikribu. On neti-, raamatu-, filmi-, video- ja uute albumite nurgakesed. Telekava õnneks siiski mitte. Bussiga pikkade distantside läbimisel igavusepeletajaks hea küll.
Nüüd on värskelt väljas/välja tulemas kaks uut ajakirja. Ealiselt noortele Zäp ja sisemiselt noortele Pioneer.
Eesti on väike, rahaliselt mittetasuv keskkond kitsamale sihtgrupile orienteeruva ettevõtluse jaoks. Seda on seniseid noorteajakirju jälgides küll igal sammul märgata. Lauljate ja näitlejate elutegevusest enamat pakkuda tahtval noorteväljaandel on veelgi raskem läbi lüüa. Vahest peaks noorteajakirjugi riigi poolt toetatama – nagu näiteks Loomingut? Noor vaim ju vajab harimist.
