Kuuodüsseia jutustab loo elumõttest

„Kuu” on kiire ja tõhus 21. sajandi ulmefilm, kus esile tõuseb eksistentsiaalne mõõde.

Stanley Kubricku „Kosmose­odüsseia 2001”, mis täna on vaatamisel vaeva nõudev kunsti­klassika, oli omal ajal kinodes suur menufilm. Kubricku teos kerkib võrdlusmomendina paratamatult esile, kui rääkida Duncan Jonesi uuest filmist „Kuu”, mis hiljuti PÖFF-il südameid vallutas.

Ja ühisjooni on neis tõepoolest palju. Kas või seegi, et film on tehtud sellisena, et suudab vaatajaid paeluda. Ja mitte ainult festivale mööda tormavaid filmigurmaane, vaid ka laiemat punti inimesi.

Ühine on kahe filmi esteetika. See kaugete kosmoseavaruste salapära, mille etteaimamatus ja lõpuni tunnetamatus väljendub kaadritaguses atmosfääris. See on film, milles juures on saladus kogu aeg olemas. Ja mitte ainult peaaegu detektiivses loos avalduv saladus, vaid suur küsimärk inimese taga. Miks ja kuidas?

Ühine on seegi, et mõlemas filmis osaleb tegevuses robot. „Kuus” on ta nimi GERTY ja ta räägib Kevin Spacey häälega lahkelt ning abivalmilt. Ta ongi filmi peategelase teenistuses. Ja peategelaseks on Kuul üksi elav töömees Sam (Sam Rockwell), kes teeb meie planeedi kaaslasel vajalikku maagikogumise tööd. Ühel hetkel läheb Sam õue (ei tea, kas nii võib öelda, kui elu toimub Kuul), ja istub uhkesse kuukulgurisse ning sõidab maagikogumismasina juurde. Siis toimub õnnetus ja sealt edasi läheb tegevus juba pingeliseks. Mängu astub uus tegelane, keda saab samuti etendada näitleja Sam Rockwell.

Mõtleb Kuul Maa asjadele

„Kuu” tõstatab inimese elu ärakasutamise teema kõige laiemas ja filosoofilisemas tähenduses. Siin on nii lihtsad kui ka keerulised eetiliste probleemide asetused. See on film, kus on põnevad tegevuslikud pöörded, millega kaasneb veelgi põnevamaid eetilisi dilemmasid.

Filmi stseenid Kuul, kus mingid masinad kimavad mööda kraatritest, on midagi, mis võiks vabalt teostatud olla ka näiteks meie Nukufilmi stuudiotes. On näha, et tegu on mudelite mänguga, kuid see mäng on tehtud nii, et vaese filmimise puudused on pööratud voorusteks. On saavutatud selline tinglikkuse aste, et filmi vaadates lähed kaasa ka filmi esteetiliste vahenditega.

Huvitaval kombel on kosmosefilmides täiesti eriline näitlejatöö. Siin on näitlejad mõtlikud intellektuaalid, kes käituvad vaoshoitult. Nii on ka „Kuus”, kus Sam Rockwelli loodud tegelased dramaatilistel hetkedelgi ei kaota pead ega lähe endast välja. Olgugi et küsimused, mis tegelaste ees seisavad, on seotud olemise ja mitteolemisega. Pigem pingestub kaader väliste kujunditega nagu vere­plekid. Mida on aga näit­lejal niisamuti vaja oskuslikult kanda.

„Kosmoseodüsseia 2001” kestab kõvasti üle kahe tunni ja sealne kosmoses ukerdamine paistab täna väljavenitatuna. „Kuu” on kiire ja tõhus. Seal on täielik ühtsus tegevuse ja selle ajalise kulgemise vahel. Ja samal ajal on suudetud hoida atmosfääri, kosmosega seotud metafüüsilist sõnumit, mis nii või teisiti leiab peegelduse inimeses. Peategelases, kes Maa filmi Kuu-pealses elus mõtleb maapealsetele asjadele – milleks inimene on loodud.

Ulmepõnevik

„Kuu”

Lavastaja: Duncan Jones

Osades: Sam Rockwell, Kevin

Spacey, Dominique McElligott jt

Coca-Cola Plazas 11. detsembrist