La mala vida, igaühel oma rist kanda
Kolm peategelast: mehhiklane Antonio, eestlane Kristian ja itaallanna Rosa saavad kokku Barcelonas. Aga enne saame teada, kes nad on ja kuidas elanud. Igaüks on elanud oma neetud elu ehk la mala vida’t või eestlasele arusaadavamalt öeldes: pidanud oma risti kandma.
Teos on põnev ja haarab kohe ilmselt põhjusel, mida mainib ka eestlasest autor: „Kui jätad ütlemata selle, mida sa tunned ja mõtled, muutuvad teose tegelased veretuks ja sa peidad nendesse enda hirmu. Lugeja ootab tõde.”
Tõde on raamatus sellistki, mida kombekas kodanik teada ei taha: meestegelased on homoseksuaalid ja kirjeldused naturalistlikud. Ometi pole tegemist homomaailma avamisega ja autor ei anna hinnanguid, kuigi on väga avameelne ja aus. Inimesi pole ilustatud, nad käituvad nii nagu me kõik päriselus, mitte paberil. Itaallanna Rosa unistas lapsepõlves tantsijaks saamisest, kuid pidi peret aitama ja seetõttu õppis lugema alles täiskasvanueas. Haridust poleks tal ollagi, kuid hingelt on ta suurem ja mõistvam kui enamik meie ümber. Laste surm ja muud kannatused pigistaksid tast justkui elumahla välja, aga ta ei kurda ega anna alla.
Mehhiklane Antonio on näide maailmas, eriti usumaailmas valitsevast kahepalgelisusest. Kui katoliku preester on poisiga „seda teinud”, püüab Antonio oma sättumust eluaeg varjata, samal ajal seksuaalsusest lausa „lõhkedes”. Tema nn pattude palk on jõhker, kuid ühtlasi mõjub vabastavalt nii talle kui ka lugejale.
Meile, eestlastele, vähemalt alates 40. eluaastast, peaks huvitavaim tegelane olema Kristian, kes juba lapsena igatses siit ära ja suutis oma tahtmise nimel teha mida tahes (nn Viru ärist kalliskiviärini Moskvas, inimlikest hingelistest suhetest kasulike suheteni, lisaks meeletu tahtejõud ja enesekindlus).
Vennad ja õed ajaloos
Mitte ainult eestlasest tegelaskuju, vaid ka Antonio ja Rosa puhul tuleb raamatusse teine ja sugugi mitte vähem huvitav plaan – ajalugu. Ometi ükskord võiksid eestlasedki mõista, et kõigil rahvustel on valus minevik, kõik on kannatanud diktatuuride all, meie oma Vene okupatsiooniga pole mingi erand.
Kristiani unenägu: „Sel maal elasid kummalised ja naljakad tegelased. Neid polnud palju, üks paras kamalajagu ugrilasi. Tänu haruldasele päritolule olid kõik sealsed inimesed staarid – rikkad, ilusad ja kadedad. Nad olid kantud ka punasesse raamatusse, kilplastega samasse sugukonda. /.../ Iga päev kohendasid ja silusid nad Hiiu ja Mulgi mustrite järgi riiulitele arhiveeritud seadusi. Nad puhastasid, lõikasid, kleepisid, tikkisid, nõelusid ja kurnasid seadusi hoole ja armastusega, laskmata läbi ühtegi auku või koide poolt näritud leheserva.”
Veenev ja äratuntav, eks? Lugemiselamus on garanteeritud.
Esikromaan
Jan Beltrán
„La mala vida ehk neetud elu”
•• Jan Beltràn, 2009
•• 322 lk, pehme köide
