La Passion, hämar võrgutaja

End korraga restorani, sohvabaari ja ööklubina määratlevas kire­kohas saab päeval süüa ja öösel ka tantsu lüüa.

Ööklubilikke omadusi kohal jätkub – on hämarus, garderoob, roosa ja lilla valgus, lava, rõdu ja tantsupukid. Hämaruses jagavad moodsad punased nahkdiivanid ruumi hiiglaslike kassikuldsete barokki-rokokood järele aimavate peeglitega. Ruumilahenduse seksuaalne toon on (liigagi) ilmne.

Komando laekub kohale küll veel päevavalguses, kuid ruumi sisse seda valgust praegusel aastaajal ei pääse (suvel pole katuseaknad ilmselt poolemeetrise lumekihi all ja lasevad päeval valgust toidu peale). Igatahes tuli hirm, et sellest roosast valgusest küll toidu värvi nägemiseks ei piisa. Õnneks olid teenindajad kiired lisatulesid põlema lülitama ja hirm lahtus nagu iseenesest.

Kokku on La Passionis viis eri linnade-maailmajagude stiilis kujundatud peosaali, nii et pidada saab mitut pidu korraga. Üks selline komando majas viibimise ajal parasjagu käis, trepist saalis üles-alla soliidsetes pintsakutes mehi, lilledega naisi ja igavlevaid lapsi. Õhtune õhkkond on eeldatavasti teistsugune, aimu saab sellest lokaali kodulehelt.

Lauda istunud, üllatas komandolasi mitmekesine menüü. Nagu on majas mitme maa stiilis tube, on La Passionis ka Euroopa, Araabia ja India algupäraga toidupoolist.

Eelroogadeks võtsime paneeritud naani ehk India juustutäidisega leiva (55), mis osutus soojaks ja imemaitsvaks nagu lapsepõlves ahjus küpsetatud juustusaiad. Ka teine eelroog oli õnnestunud valik – koftad (50) ehk juurviljašnitslid olid mõnusad.

Vähem avaldas muljet pearoaks söödud „Huut Mahchi” ehk grillitud koha mandlitega ja veinikastmes (130). Serveeritud oli see uhkelt kahel taldrikul, suure hulga grillsalati ja riisiga, kuid kala ise oli kalamaitseainega niivõrd üle kuhjatud, et tuli tunne, justkui sööks hoopis rooga nimega „Santa Maria”.

Priima teenindus

Paremini läks grillitud lambaga (180), mis oli muhedalt kasukase maitsega ja sobis hästi süüa. Mõlema prae kõrvale anti suur hulk rohelist salatit ning seda isegi suuremas koguses kui garneeringut – puhas rõõm, ammu on aeg kartulivaimustusest üle saada, isegi vanad eestlased sõid kartuli asemel naereid.

Idamaiseid maiuseid meile paraku ei jätkunud, kuid brüleekreem (40) oli maitsev ja mahtus isegi väga täis kõhtu.

Teenindus väärib samuti kiitust – ettekandjad on kiired, meeldivad, abivalmid ja just parajal määral initsiatiivikad.