Läbi tähtede raskuste poole
Kunagi lubas Tehnoloogiline Päike (Evar Anvelti ja Mihkel Kõrvitsa isikus) iga kolme aasta tagant liikuda sammukese oma kümnendale albumile lähemale. Praegu on ansambel graafikust veidi maas, kuid mitte katastroofiliselt. „Abstraktsioonide maal” ilmus 2008. aastal, „Kõige pikem päev” 2011. aastal. Loodetavasti ei tähenda omanimelise plaadi ilmumine teekonna lõppu. Selle aja jooksul on Tehnoloogilise Päikese helikeeles toimunud mitu muutust. Kui esimene plaat oli sugestiivselt (vahel ka uinutavalt) minimalistlik ja eeterlikult hajusa kõlaga, siis teine album moodustas kontrastide ja dünaamikaga vaheldusrikka, aga väga sidusa kontseptuaalse terviku. Plaadi „Technological Sun” järjepidevus eelmise väljaandega on veel tajutav, üle-eelmisega eriti mitte.
Mõni muutus on olnud ennustatav, näiteks liikumine massiivsema rütmijoonise poole. Seda taotlust võis kohati aimata ka eelmise albumi puhul (nt lugu „Kauboid ja indiaanlased”), kuid praegu on tänapäeva bassimuusika helimeemid juba läbivalt esil. Tugevalt sünkopeeritud rütmid, kolme peale kalpsavad jaotused, „maksimalistliku” kõlaga löökriistade sämplid koos võimsate elektrooniliste seadete ja siit-sealt läbi jooksvate kaheksabitiste stiilielementidega viivad mõtted label’i Hyperdub artistidele (nt Ikonika). Teisest küljest aga tekitavad paralleeli sellise Saksa ühe-mehe-kooslusega nagu Anstam. Ühesõnaga: Tehnoloogiline Päike on nüüd rütmiliselt kaasahaaravam, aga varasemast märksa kindlamalt kahe jalaga maa peal. Tehnoloogilise ökoutoopia asemele on vaikselt hakanud tulema mingi urbanistlik hoiakulisus. Muusikalist materjali raamina siduv unenäoline ambient’likkus on mõnevõrra taandunud.
