Läbimurre: Enn Kunila saadab oma maalikogu Soome näitusele
Kevadel meelitas suurärimees Enn Kunila Tallinna Kunstihoonesse ligi 13 000 inimest oma esinduslikku maalikogu vaatama. Nüüd on ta käed löönud kuulsa Helsingi Taidehalliga, kes tiivustus just Tallinnas toimunud näituse edust. Oktoobri keskel Soomes avatav ülevaatenäitus „Viron värit – 150 vuotta virolaista maalaustaidetta Enn Kunilan kokoelmasta” („Eesti värvid – 150 aastat eesti maalikunsti Enn Kunila kollektsioonist”) on Eesti esimene erakollektsionääri näitus välismaal riikliku tähtsusega galeriis.
Kui Kunstihoone suurel näitusel oli üleval 85 tööd, siis Taidehallis on veelgi rohkem – seal näidatakse 580 ruutmeetril 111 tippteost. See on Kunila meelest paras, veel suurem näitus muutuks külastajate jaoks ehk liiga kurnavaks. Peamiselt on lisatud elavate klassikute töid, et anda Soome publikule ülevaatlikum läbilõige tänapäevani. Nii on Konrad Mäe kaheksa maali ja teiste vanema põlve klassikute kõrval väljas näiteks kunstikogu kõige värskem täiendus vanameister Enn Põldroosilt, samuti Tiit Pääsukese, Peeter Mudisti, Toomas Vindi, Laurentsiuse ja Rein Kelpmani maalid. „Need tööd olid kogus valdavalt juba varem olemas,” märgib Kunila.
Kunila on kaua kunstis näinud Eesti visiitkaarti. Samuti on tal jupp aega peas tiksunud mõte eesti kunsti just välismaal tutvustada, see oleks ideaalne visiitkaardi ulatamise koht. Aga alati on lihtsam mõelda, kui teha, viitab Kunila. Nüüdne Taidehalli initsiatiiv oli lask täpselt kümnesse. Soomlased käisid siin Kunila kunstikoguga tutvumas ja edasine jõudis kiiresti lepinguni. Näituse Soomes korraldamise taga on põhiliselt Taidehalli juhataja Maija Koskinen ning näituse kuraator ja Kunstihoone juhataja Harry Liivrand. Sellega on seotud sama meeskond mis kevadisel näitusel Tallinnas – Liivrand, kujundaja Olev Subbi jt. Kahasse Kunila ja Taidehalli poolt ning sponsorite toel antakse välja ka mahukas mitmekeelne kunstialbum, mille koostajaks kunstiteadlane Eero Epner.
Tuhat vaatajat nädalas
Taidehalli esindaja Sanna Kangasluoma ütleb, et nad ootavad näitust vaatama tuhat inimest nädalas. See oleks väga tubli tulemus. „Kuna Enn Kunila on palju ka kaasaegset kunsti soetanud, siis oli igati loogiline ka see nurk väljapanekusse lisada,” räägib Kangasluoma. „Soome kunstihuvilisele meeldivad eriti värviküllased maastikud, linnavaated, etüüdid igapäevaelust – just see, mis moodustab valdava osa näitusest.”
„Eks eesmärk on näitusega võimalikult paljudes inimestes huvi äratada, aga tibusid loeme sügisel,” lausub Kunila. „Võib-olla sealt areneb veel näiteks Rootsi või Taani huvi, miks mitte…” Ta viitab võimalusele edaspidi korraldada seesuguseid näituseid ka teistes riikides. „See ei ole välistatud ja mõtteid liigub, aga üksi seda ei realiseeri ning ühepoolse jõuga sellised asjad ei tööta. Teistes peab huvi ikka tärkama,” jätab Kunila uksed valla.
Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Paul Raud, Nikolai Triik, Ants Murakin, varane Eerik Haamer, Villem Ormisson, Johannes Võerahansu, Endel Kõks – need on autorid, kes Kunila südame praegu põksuma panevad. „On autoreid, keda mu kogus veel pole või kellelt on vaid üks töö, kuid kelle loomingut iseloomustaksid mitu tööd paremini.”
Kunilale ei meeldi kunsti puhul arvudega mängida. Ta ütleb, et pole kunagi kvantiteedist pidanud. „Kunstikogu suurust näitab kunsti väärtus, tööde arvu üle arutleda on mõttetu – see ei ütle mitte midagi,” lausub Kunila. „Ma ei taha tükkides mõelda. Mind huvitab see, kuidas anda koguga läbilõige ajaloost, kuidas seda suunda täiustada. Sellepärast kollektsioon nii visalt arenebki, et mind paeluvad konkreetsed autorid ja konkreetsed tööd. Ja on töid, millest ei loobuks mitte kunagi.”
Kommentaar
Harry Liivrand, näituse kuraator ja Tallinna Kunstihoone juhataja
Helsingi Taidehalli on sihtasutus nagu Tallinna Kunstihoonegi, kuid Taidehallis on riigi osalus rahastamises vaid 25%. Taidehalli on riiklikult oluline kunstiasutus (kuid mitte riiklik asutus) ning tema näituseprogramm laiapõhjaline.
Kindlasti on põhjanaabrite maitse mitmekesisem, sest võrreldes Eesti publikuga on nad võrratult pikema aja jooksul saanud õppida suhestuma moodsa kunsti praktikatega. Soov oli, et suuremas valikus oleks rohkem elavate kunstnike töid, et näha, kui kaugele eesti klassikalise kunsti traditsioon täna ulatub. Enn Kunilal oli kogus see moderniseeritumgi liin juba olemas.
1929. aastal toimus Taidehallis eesti maali, graafika, skulptuuri ülevaatenäitus – fookusega elavate kunstnike loomingule. Näituse korraldamise initsiatiiv tuli toona ilmselt Eesti Kunstnikkude Ryhmalt ja väljapanek võeti Soomes väga hästi vastu. Ajaloolist järjepidevust Kunila näitusega esindavad mitmed meistrid, kes ka 1929 Taidehallis esinesid. Nende hulgas Amandus Adamson, Konrad Mägi, Nikolai Triik, Adamson-Eric.
Taidehallis on varem ülal olnud kolme eesti kunstniku personaalnäitus: 1937 Eduard Wiiralt, 1996 Leonhard Lapin (Taidehalli stuudios), 2005 Peeter Mudist. 1989 korraldati Taidehallis Nõukogude Eesti modernistliku kunsti näitus „Struktuur ja metafüüsika”.
