Muidugi tuleb dramaturgias seda voolu käsitleda märksa primitiivsemalt kui proosas. Hea teater on nagunii maagiline ja halvast teatrist paremas seltskonnas ei räägita. See-eest realism mõjub samamoodi nii tekstis kui ka laval. Ja „Hipsteri surma” üks suuremaid õnnestumisi on see, et tükk on läbinisti arusaadav, ehkki läbinisti jabur. Ei ole usutav, et säärane müügikampaania tervikuna aset võiks leida, kuid iga stseen omaette näib täiesti usutav ja isegi loogiline. Kummastuse piiril balansseerimine algab juba hetkest, kui kolm copywriter’it avastavad uuest tööruumist kastivirna tagant kolleegi, kes on uude keskkonda juba sisse elanud. See on vaatajale üllatus. Kuid veel rohkem üllatab see, et nii väga suur see üllatus polegi.