Läbitõmmatud neiu lugeda naiseks
Hageja ja kostja
•• Kohtuistungil esinesid vastaspoolte esindajana advokaadid. Naisadvokaat oli korpulentne daam, kes armastas kanda suure dekolteega kleite. Repliikide vahetamisest tüdinenud advokaat kergitades ennast veidi istmelt, ja suunates oma pilgu vastasadvokaadi dekolteesse, kuulutas: “Neile argumentidele ei ole minul küll midagi vastu panna.” Seejärel lõpetas kohus poolte vaidluse ja läks nõu pidama, kellel olid paremad argumendid.
•• Kohtu poolt saadetud hagimaterjalid tagastas postiljon kohtusse märkega “Kurjad koerad ei saa autoga majale ligi”. (Tõenäoliselt on postiljon unustanud pärast teist sõna koma panemata.)
•• Kohtus oli arutusel tsiviilasi. Vastamisi olid kogenud väitlejad, kes kohtuliku asjaajamise keeles nimetasid vastaspooli harjumuspäraselt hagejaks ja kostjaks, pöördudes teineteise poole lugupidavalt “hageja esindaja” ja “kostja esindaja”.
Kohtuliku vaidluse käigus otsustas näost punetav kahjutekitaja oma esindajat lõpuks parandada: “Aulik kohus! Ma olen põhimõtteliselt nõus oma advokaadi jutuga, kuid mul on väike parandus – ma ei ole Kostja, vaid ikka Vassili!”
•• Kohus küsis mitmendat korda kohtu all olevalt mehelt: “Mis te arvate, milline peaks olema karistus, et te lõpetaksite seaduse rikkumise?”
Kohtualune mõtiskles: “Ei tea, peaks vist pere looma ja naise võtma…”
Kohus: “Sellist karistust kohus teile määrata ei saa.”
•• Kohtuotsusest: “X on andnud korduvalt erinevaid seletusi, tunnistanud oma süüd, hiljem hakanud eitama, mis asjaoludel nüüd räägib tõtt, tõendatud ei ole.”
•• Kohtuotsusest: “Vastutust kergendab puhtsüdamlik kahetsus, raskendab selle toimepanemine alkoholijoobes.”
•• Toimus protsess puskariajajate üle, prokurör küsitles tunnistajat:
“Palju te selle pudeli eest siis maksite ka?”
“30 krooni.”
“30 krooni! No kuulge, me reedel siin alles istusime, siis maksti sellise pudeli eest 20 krooni.”
•• Tsiviilasjas palus hageja üle kuulata tunnistaja. Kui kohus küsitles tunnistajat, oli ilmselge, et hageja oli tema kallal kõvasti vaeva näinud, õpetanud kodus teksti. Tunnistaja lõi aga verest välja ja ei tahtnud kuidagi musta valgeks rääkida. Selle peale lõi pahane hageja käega: “Jah, sinu õigus on tõde eitada.”
•• Süüdimõistetu esitas kohtule taotluse, milles palus jõustunud kohtuotsuse täitmise tähtaega edasi lükata, kuna ta oli haigestunud. Ta esitas arstitõendi, millel seisis, et kodanik X põeb istmikunärvipõletikku ja vajab haiglaravi.
Kohtunik rahuldas X-i taotluse – ei saa ju saata istuma inimest, kes ei saa istuda.
•• Kohtuistungil olid pooled tunnistajatest põllumajandusega väga hästi kursis olevad isikud. Kohus palus tunnistajal lahti seletada üht põllumajanduslikku terminit, mille peale tunnistaja teatas üleolevalt:
“Seda peaks ju iga lollgi teadma, milleks seda veel seletada.”
Kohtunik: “Mina ei ole iga loll.”
Nõukogude ajast
•• Ühes Peipsi kandi rahvakohtus esitati kohtu eesistuja vastu taandus. Selle pidid lahendama rahvakaasistujad, lihtsad kalurid, kes kirjatööst midagi ei mõiganud. Taandus tuleb lahendada aga kohtumäärusega, mida vaesekesed ei osanud kirjutada. Ja nii läksid tunnid, aga kohtumäärust ei kuulutatud.
Kui õhtu kätte jõudis, mindi uurima, milles asi. Selgus, et meeste kogemuse kohaselt saab hädas mõnikord viinast abi. Üks neist käinud akna kaudu poes ära ja sõbrad jõid viina kurvastusest, et ei osanud kujunenud olukorrast teisiti välja tulla.
•• Põlvamaa tuntud miilitsamees toimetanud naistunnistaja ülekuulamist. Neljakümnendates naine hakanud protokolli lugedes ootamatult pahandama: “Kirjutate siin, et neiu nägi ja neiu tegi… No mis neiu ma enam olen, lapsedki täiskasvanud ja ilma mööda laiali.”
Vaikselt ohates kriipsutanud miilitsamees protokollis “neiu” maha ja kirjutanud asemele “naine”. Protokolli lõpus seisnud täpsustavalt: “Läbitõmmatud neiu lugeda naiseks.”
•• Mitu aastakümmet tagasi oli rajoonikohtus istungisekretär, kes tsiviilasjas kostja juttu millegipärast kirja panna ei tahtnud. Kui kohtunik tema tähelepanu sellele juhtis, vastas sekretär pahaselt: “Miks ma peaksin seletuse kirja panema, ta ju valetab!”
•• Kohtuotsusest: “Välja mõista kodanik X Tamsalu sovhoosi töökollektiivile parandamiseks ja ümberkasvatamiseks.”
Abielulahutus
•• Ühisvara jagamise otsusest: “Tunnistada mehe omandiks kaks poolpehmet tooli, seinaehted, kardinapuu koos kardinaga, sarved (omatehtud).”
•• Naine esitas avalduse abielu lahutamiseks, sest mees on teda kohutavalt petnud. Nimelt lubanud ta endast 20 aastat nooremale naisele, et abiellumisel ostab ta tollele sõiduauto Volga, ostis aga vaid Zaporožetsi. Niisuguse petisega ta edasi elada ei soovinud.
•• Kohtunik tänitas: “Kui lahutate, siis olgu muudkui kohus olla, aga kui abiellute, siis ei kutsu pulma sugugi.”
Jahmunud lahutaja: “Kas oleks pidanud?”
•• Soliidses eas proua on andnud kohtusse hagi abielu lahutamise ja ühisvara jagamise nõudes. Veidi enne istungit saabus esimesena hageja, astus ebalevalt sekretäri juurde ja küsis vaevukuuldava kähiseva häälega:
“Kas mul tuleb istungil palju rääkida, mul pole enam üldse häält. Eile käis mees minu juures ja me üritasime ühisvara osas mingile kokkuleppele saada. Asi lõppes sellega, et lihtsalt karjusime teineteise peale nii palju, et kumbki ei suutnud pärast enam häält teha.”
Saabus ka kostja ehk mees ja sekretär juhatas pooled kohtusaali oma kohtadele. Istungi algul tõusis kostja püsti ja ütles vaevukuuldaval häälel: “Ma väga vabandan, aga mul on raske rääkida, ma sain eile kõvasti külma ja nüüd on hääl täitsa ära.”
Kohtunik Eda Murak meenutas
Tulemas oli lühimenetlus. Kohtunik vaatas 11 korda karistatud ja jälle kohtupinki sattunud mehe andmeid. Konvoi tõi kohale aga pikka kasvu, kenas mustas ülikonnas noormehe, kes kandis valget särki ja lipsu ning hoidis dokumendimappi kaenla all. Pisut hämmeldunud kohtunik küsis konvoilt vaikselt:
“Kuulge, tõite te ikka õige mehe?”
“Jaa, ikka õige mehe.”
Mees sai karistuse kätte, vandus sinna juurde pühalikult, et edaspidi on ta korralikkuse ja õiguskuulekuse kehastus. Varsti seisis mees aga taas kohtuniku ees, naeratas vabandavalt ja laiutas käsi. “Nüüd hakkan küll heaks.”
***
Käimas oli tapmisprotsess, kohus kuulas üle naistunnistajat. Kui teda küsitles prokurör, rääkis tunnistaja prokuröri meeleheaks kõike täpselt nii, nagu süüdistusele vajalik.
Kui küsitlema asus kaitsja, häälestus tunnistaja hetkega ümber – rääkis kõike nii, nagu kaitse võinuks vähegi soovida.
Kohtunik küsis tunnistajalt, kas too mäletab, mida ta eeluurimise ajal uurijale rääkis. “Oi jah, ma rääkisin kõike, mida uurija soovis.”
Kohtunik päris, kas tunnistaja on enne kohtusse tulekut midagi alkohoolset tarbinud. Naistunnistaja langetas malbelt pilgu ja sosistas: “Parfjumeriju.”
***
Käis istung vargustes süüdistatava mehe üle. Mees nimetas end härraks nii suusõnaliselt kui ka kirjalikult. Andes kuriteoepisoodi kohta ütlusi, seletas mees järgmist:
“Ärkasin hommikul üles ja läksin tööle.”
“Tööle, kuhu tööle?” ei taibanud kohus.
“Vargile, noh. Te ei saa ju minust üldse aru!”
***
Kohtusaali toodi raudus kätega süüdistatav, kel on õnnestunud varem mitmel korral politseinike käest jooksu pista.
“Nonii, kas praegu püsite paigal?” küsis kohtunik.
“Oo jaa, teie juurest ma ei põgeneks mingil juhul,” säras süüdistatav üle näo.
Veidi hiljem, kui konvoi teda kohtumaja hoovis autosse upitas, pani mees konvoi käest taas korraks jooksu.
Kohtunik Ele Liiv meenutas:
Ühes isaduse tuvastamise ja elatise vaidluses väitis hagejast ema, et kostjast mees on tema lapse isa. Mees ajas vastu, et tema tunneb naist põgusalt ja lapse isa ta mingil juhul olla ei saa. Kohtuistungile oli ema võtnud kaasa ka beebi. Lapsi kohtusaali ei lasta, aga ema nõudis peaaegu hüsteeriliselt, et rinnalaps peab tema juures olema ja teda kellegi hoolde istungi ajaks jätta ei saa.
Kohtuistungi käigus sai selgeks, miks. Kui kohtunik küsis emalt, kas ta jääb selle juurde, et mees on lapse isa, tõstis ema lapse pea kohale ja käskis beebi varbaid vaadata. Beebil olid kaks varvast kokku kasvanud ja ema teatas, et see olevat pärilik – isal on ka kindlasti samamoodi.
Isa reageeris selle peale kiiresti. Enne kui kohtunik jõudis tema poole pöörduda, oli ta jalast võtnud kinga ja soki ja higise jala kohtuniku lauale tõstnud. Uhkelt näitas ta, et tema varbad ei ole kokku kasvanud, seega ei saa ta lapse isa olla.
“Tundsin ennast nagu kuningas Salomon,” ütleb kohtunik tagantjärele.
DNA-ekspertiis näitas hiljem, et tõenäosus on üks 12 miljonist, et mees on lapse isa.
Kohtunik Helve Särgava meenutas:
Kohtu all oli prügimäel toimunud tapmises süüdistatud mees. Väikese kohtusaali viimase rea olid hõivanud kohtualuse sõbrad ja tuttavad. Et aeg igavaks ei läheks, käis tagareas vaikselt põuest põue ja käest kätte tundmatu sisuga pudel.
Ühel hetkel vääratas järjekordse vastuvõtja käsi ning pudel kukkus kildudeks. Joovastavad
eeterlikud aurud täitsid kiiresti kogu pisikese kohtusaali. Hetke aru pidanud, otsustas kohus tekkinud aromaatses pilves siiski vastu pidada ja istungit jätkata, sest juhtumi tunnistajaid oli väga raske kohale saada ja võimalik, et rohkem neid kohale tuua ei õnnestunukski. Pärast istungit polnud kohtu koosseisul just kõige parem enesetunne.
