Ladina-Ameerika üksildus


Katkendid Nobeli-loengust 1982

Antonio Pigafetta, Firenze meresõitja, kes Magalhãesiga koos ümbermaailmareisile läks ning Lõuna-Ameerika maid külastas, kirjutas nähtu kohta ülimalt täpse aruande, mis küll paraku sarnaneb rohkem fantaasiaga. ... Ta kirjutab, et nägi oma silmaga värdjalikku elukat, kel oli muula pea, kaameli keha, hirve jalad ning kes hirnus nagu hobune. Ta kirjeldas, kuidas näidati peeglit esimesele pärismaalasele, kellega nad Patagoonias kohtusid ning kuidas too tundeküllane hiiglane oma peegelpilti nähes mõistuse kaotas.

See lühike, kuid vapustav raamat, mis juba siis sisaldas meie moodsate romaanide algeid, pole kaugeltki mitte ainuke aruanne meie tollasest realiteedist... Veel eelmisel sajandil külastas meid üks saksa missioon, kellele oli tehtud ülesandeks uurida, millised on võimalused ookeanidevahelise raudtee rajamiseks üle Panama maakitsuse ning kes leidis, et see on võimalik vaid ühel tingimusel – raudteerööpad ei tohiks olla rauast, mida regioonis napib, vaid kullast!

Hispaania ülemvalitsuse alt lahti rebimine ei tähendanud hulluse lõppu. Kolmekordne Mehhiko diktaator kindral Antonio López de Santana pidas oma sõjas kaotatud jalale piduliku matusetalituse. ... Salvadori teosoofiline despoot kindral Maximiliano Hernández Martíne, kes lasi hukata kolmkümmend tuhat talupoega, leiutas pendli, millega tuvastati, kas tema toit on mürgitatud...

/---/

Meile pole siinilmas rahu antud. Meil on olnud viis sõda ja seitseteist sõjalist riigipööret; võimule on tulnud saatanlik diktaator (Márquez peab ilmselt silmas Augusto Pinochet Ugartet – T.R.), kes paneb Jumala nimel toime esimest Ladina-Ameerika genotsiidi. Samal ajal sureb kakskümmend miljonit ladina-ameerika last enne aastaseks saamist – rohkem kui neid Euroopas 1970. aastast ilmale tuli.

/---/

Poeetidel ja kerjustel, muusikutel ja prohvetitel, sõjameestel ja lurjustel, kõigil neil piirideta reaalsuse asukail polegi muule toetuda kui fantaasiale, sest selleks, et oma elusid usutavaks teha, puuduvad meil kõige tavalisemad vahendid. See, mu sõbrad, on meie üksilduse põhjus.

/---/

Ladina-Ameerika ei taha ning tal pole ka mingit põhjust olla tahtejõetu ettur; samuti pole põhjust arvata, nagu peaks Lääs tema iseseisvus- ja omapäraotsingute eest hoolt kandma. Ometi näivad asjad just niipidi olevat ning vahemaade lühenemine Euroopa ja Ameerikate vahel on pigem toonitanud meie kultuurilist eraldatust. Miks ollakse nii aldis tunnistama meie kirjanduse omapära, samas aga pannakse meie originaalsus keelu alla, kui juttu tuleb sotsiaalsetest muutustest? Kas ei tohiks arvata, et sotsiaalne õiglus, mille poole progressiivsed erurooplased on pürginud, on ka meie eesmärk, ainult et selle saavutamiseks on meil erinevad meetodid, sest ka tingimused on erinevad? Ei, meie ajaloo piiritu piin ja vägivald pole kodust kaugel sepitsetud vandenõu tulemus, see tuleb meist endist, see on sajanditevanuse ebavõrdsuse ja vaikiva valulikkuse otsene tagajärg. Ometi ei saa Euroopa juhid ja mõtlejad sellest aru, rauga lapsikusega, kes on unustanud oma noorusrõõmud, ei usu nad, et oleks võimalik elada teisiti kui ühe või teise maailmavalitseja võimu all. Ning see, mu sõbrad, on meie üksilduse mõõt ja määr.

/---/

Ühel tänasele sarnasel päeval ütles mu õpetaja Faulkner: "Ma keeldun uskumast inimkonna hukku." Ma poleks väärt siin tema kohal seisma, kui ma poleks täiesti teadlik sellest, et see, mida tema kolmkümmend kaks aastat tagasi keeldus uskumast, on täna mitte midagi enamat kui lihtsalt üks teaduslik võimalus. Silmitsi selle kohutava realiteediga, mida inimesed oma olemasolu kestel on pidanud utoopiaks, oleme meie, kõikeuskuvad lugude leiutajad, kohustatud uskuma, et pole veel hilja luua vastasmärgiga utoopia. Uus ja suurejooneline utoopia, kus kellelgi pole õigust teise eest otsustada, kuidas surra, kus armastus päästab ja õnn on võimalik ning kus kõigile sajaaastasele üksildusele määratud inimtõugudele on antud taassünniks Maal veel üks ainukordne ning igavesti kestev võimalus.

Gabriel José García Márquez

Loe veel

Márquez sündis 6. märtsil 1928 Aracataca väikelinnas Colombias. Kuni kaheksa aastaseks saamiseni hoidsid ja kasvatasid poissi emapoolsed vanemad.

"Mul oli erakordne lapsepõlv, mind ümbritsesid elava kujutlusvõimega ebausklikud inimesed, kelle maailm oli täis viirastusi," on kirjanik hiljem öelnud. "Mu vanaemal näiteks oli kombeks rääkida mulle lugusid, mis tõstsid mul juuksed peas püsti. Mõistagi tegi ta seda tahtmatult. Minu vanaisa suri, kui olin kaheksane. Ma armastasin teda väga. Ta rääkis mulle oma elust ja kõigest sellest, mis külas mäletamatutest aegadest peale aset oli leidnud, sõdadest, millest ta ise osa oli võtnud /sealhulgas kindral Rafael Uribes Uribest, kes olevat pidanud kolmkümmend kuus lahingut ja kõik nad kaotanud – T.R./, ning banaaniistandustes minu sünniaastal toime pandud veristest tapatalgutest. Minu ema oli suurepärane naine. Kui tema käest küsiti, millest tuleb tema poja talent, vastas ta silmagi pilgutamata – "Scotti emulsioonist". Kogu mu perekond on mulle väga tähtis, kõik selle liikmed ilmuvad minu loomingus ühel või teisel kujul. Ma ei unusta seda kunagi, et olen Aracataca lihtsa telegrafisti poeg."

Edasi läks kõik oma loomulikku rada: õpingud, ülikoolid, kus Márquez tudeeris juurat – tagajärjetult, diplomita. Samal ajal kirjutas – kirjandust, ajakirjandust. Ajakirjanikuna sai ta enne tuntuks. 1955. aastal ilmus esimene raamat, lühiromaan "Lehetorm", samal aastal saadeti ta El Espectadori reporterina Euroopasse, täpsemalt Genfi. Vahepeal aga El Espectador suleti ning Márquez leidis ennast Pariisist. Pennitult, kuid romaane kirjutamas. 1957. aastal rändas mees ringi Ida Euroopas, ka Nõukogude Liidus. 1958. aastal abiellus Márquez Mercedes Barchaga, temale on kirjanik pühendanud suure osa oma teostest.

1961 sooritas Márquez koos naise ja pojaga turnee Ameerikas, samades paikades, kus elas tema loomingu suurim mõjustaja William Faulkner. Siis tuli kolme aasta pikkune Mehhiko-periood, "Sada aastat üksildust", Hispaania periood ja 1982 ka Nobel – "... romaanide ja juttude eest, kus rikkas kujutlusmaailmas põi-muvad fantaasia ja reaalsus, peegeldades ühe kontinendi elu ja konflikte."

Márquez on n.-ö ühe raamatu autor, kõik see, mis on kirjutatud enne "Sadat aastat üksildust" on ees-sõna tollele miljonite lugejate südameid võitnud suurteosele, kõik, mis pärast, on järelsõna. Mõistagi pole see õiglane, kuid õigust me siinkohal jagama ei hakka, jäägu see teistele. Meil jääb veel üle öelda, et Márquezi raamatud on ülimalt ohtlikud, nimelt ei saa sealt enam oma lugejanina kätte, kui oled selle korra sinna sisse pistnud, kuid sellest pole midagi, sest lugejanägu on ka ilma ninata ilus.

Toomas Raudam

Teosed

Lehesadu, 1955

Kolonelile kirja ei ole, 1961

Õnnetu tund, 1961

Suure Ema matused, 1962

Sada aastat üksildust, 1967

Merehädalise jutustus, 1970

Sinise koera silmad, 1974

Patriarhi sügis, 1975

Armastus koolera ajal, 1985

Kindral labürindis, 1990

EESTI KEELES:

Sada aastat üksildust. Tõlkinud Aita Kurfeldt. Eesti Raamat, 1985

Kadunud aja meri. Tõlkinud Jüri Talvet. Loomingu Raamatukogu, 1980

Merehädalise jutustus. Tõlkinud R. Lias. Loomingu Raamatukogu, 1991

Armastus koolera ajal. Tõlkinud Marin Mõttus. Varrak, 1995

Retked Vahemere maailma I

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare