Läheb teeb tiibetlastest filmi
Hiina okupatsioon Tiibetis annab tööd paljudele dokumentalistidele. Nüüd on nende sekka astunud ka eestlane Siiri Timmerman (27), kelle 24minutine dokumentaal "Teisel pool Himaalajaid" näitab tiibetlaste elu dalai-laama elupaigas Põhja- Indias Dharamsalas.
Dharamsalas elab umbes 5000 tiibeti emigranti, keda Indias kokku on umbes 100 000. Paljud tiibetlased toovad vaevaliselt üle mägede tiibeti kooli oma lapsed ja lahkuvad ise tagasi Hiina poole okupeeritud Tiibetisse. 6000 purustatud budistlikku kloostrit, tiibeti kultuuri pidev allasurumine ja hävitamine, vangistamised ja tapmised ei anna tiibeti lastele lootust saada omakeelset haridust kodumaal.
Filmile on teksti kirjutanud kirjanik Peeter Sauter, kes kajastab selle maailma keerukust läbi ülima lihtsuse. Teksti loeb Andre Ots. Lisaks originaaltaustahelile kõlab filmis muusika Dharamsalast pärit laserplaadilt, kus seda esitab tiibetlane Nawang Khechong.
Filmi üks tegelasi on 14aastane poiss Tenzin Topjor. Tema ema tõi ta läbi Nepaali Indiasse magamiskotti keeratuna, nii et poiss pidi peaaegu lämbuma.Oma vanematega kohtub Tenzin paari aasta tagant. See-eest omandab ta Tibetian Children Village s tiibetikeelse hariduse ning võib elada vastavalt oma tõekspidamistele. Poiss mängis Martin Scorsese filmis "Kundun" dalai-laama venda.
Filmis on jäädvustatud ka dalai laama. "See sündis pooljuhuslikult, ma läksin kaamerat hoiule viima ja mungad said aru, et ma tahan dalai-laamat filmida," seletab Timmerman, kel oli selleks ka Tiibeti eksiilvalitsuse luba. Juba dalai-laama nägemist peavad tiibetlased väga tähtsaks, isegi munkade elus on temaga kohtumine suursündmus.
Pedagoogikaülikooli video ja filmi õppetoolis viimasel kursusel dokumentalistikat õppiva Siiri film oli seni ainus, mis kaitsmisel hinnati ülihea hindega. Osalt just hea algatusvõime tõttu, sest Tiibetisse läks ja filmis ta oma kulu ja kirjadega ning alles filmi postproduktsiooniks taotles Filmi Sihtasutuselt raha. Timmermani sõnul oli sedasi pingevabam töötada.
"Õppisin parasjagu Lõuna-Koreas Han Yangi Ülikooli filmi ja teatrikateedris. Kohtusin Soulis rändajatega, kes keelt õpetades edasist reisiraha teenisid. Nendega suheldes tundus, et võiksin Dharamsalas filmi teha." Timmerman elas Koreas terve aasta ja oli 10 000 üliõpilase seas ainus eurooplane.
Väike digitaalne filmikaamera oli tal eelnevalt olemas ning kuue nädalaga lootis ta Põhja-Indias hakkama saada. "Kaks nädalat kulus stsenaariumi väljamõtlemisele ja arutamisele, mida võiks filmida," sõnas Timmerman, kes töötas üksi. Järgmise nelja nädalaga jäädvustas ta hulga Dip Tse Choklingi kloostris toimuvatest tseremooniatest arvestusega, et niipea ta sinna enam ei satu. Kokku tuli sellest üheksa tundi musta materjali.
Üks omapärasemaid nähtusi, mida ta jäädvustas, on liivamandala ehitamine, mida tehakse vaid paar korda aastas. Põnev on ka munkade ja nunnade diskuteerimine.
"Teisel pool Himaalajaid" võiks pidada propagandafilmiks tiibetlaste vabaduspüüetele. Tundub, et eksiilis elava tiibetlase ellu kuulub see sama enesestmõistetavalt kui söömine ja magamine.
Nääpsuke neiu võitis dalai-laama usalduse
Rein Maran, filmiõppejõud
Timmermani film on igati õnnestunud. Hindan tema filmi juures just head läbimõeldust, humaanset, üldinimlikku lähenemist, see on südamega tehtud film. Ta töötas dokumentalistile kõige ligilähedasemases, realistlikumas situatsioonis ja sai sellega hakkama. Ta teadis enne filmima hakkamist, mida ta tahab saada, ega jäänud eksootika kütkesse.
Ta suutis võita nii munkade kui teiste tiibetlaste usalduse, sest filmis käituvad nad täiesti vabalt ja ilma mingi nähtava surveta. Võib-olla seetõttu, et ta ise on nii nääpsuke ja oma väikese digitaalkaameraga lubati ta ka dalai-laama lähikonda. Minu teada ei lase mungad sinna võõraid kergesti ligi.
Vaatamata sellele, et Siiri töötas üksi, ilma helirezhisöörita, suutis ta kaamera heliga salvestada nii rituaalide originaalheli kui munkade laule. Ta suutis oma kasuks pöörata isegi sellised tehnilised probleemid nagu hajuv valgus filmi alguses, kus mungad aovalgel palvetamist alustavad. On suur saavutus toota filmi nii primitiivsete vahenditega.
