Lahkunud on kunstnik Ado Lill

Reedel lahkus meie hulgast 86 aasta vanuses kunstnik Ado Lill (18. juuli 1932 – 21. detsember 2018).

Erandliku kunstnikusaatusega Lill osales aktiivselt Eesti kunstielus üle poole sajandi ning tõestas, et andekuse, sihikindla töö ja visadusega võib tõusta maalikunsti tippude hulka ka ilma akadeemilist kunstiharidust omandamata. Ta oli üks esimesi ja järjekindlamaid abstraktse kunsti viljelejaid Eestis. Tähelepanuväärne ja erandlik meie kunsti kontekstis on ka Lille 1980. aastate groteskne sügavtrükigraafiline looming, mis ootab taasavastamist.

Lill maalis veel kuni viimaste elukuudeni, kuid mitte enam Tallinnas Süda tänav 2 asunud katusekorruse ateljees, vaid tervislikel põhjustel oma Mustamäe korteris. Legendaarne Süda tänava salong, kus arutati kunsti, näituste ja kunstnike üle ning selle kõrval ka paljudel muudel teemadel, kus joodi teed ja ingverinapsi, oli vaikinud. Mustamäele jõudsid külalised haruharva.

Ado Lill sündis Räpinas, veetis lapsepõlve Valgas ja lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Ta astus Nõukogude Liidu kommunistlikku parteisse ning töötas juristina miilitsas, kohtus, vanglas, ENSV Ülemnõukogu presiidiumis ja Kunstifondis. Oma hingelt oli ta aga (elu)kunstnik, kes 1988. aastal loobus juristitööst ja alustas vabakutselise kunstniku sõltumatut karjääri.

Lill õppis joonistamist ja maalimist iseseisvalt. Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti teda vastu ei võetud. Oma õpetajaks pidas ta graafik Allex Kütti. Enamik Lille varaseid maale on hävinud, säilinud maale on arvatavasti tuhatkond.

Asjaarmastajana oli Lillel esialgu väga raske leida võimalusi oma loomingut avalikult näidata. Kuigi ta alustas maalimist juba 1960. aastate algul, toimus tema esimene isikunäitus alles 1976. aastal. Esimene laiem tunnustus saabus aga 1985. aastal isiknäitusega Tallinna kunstisalongis, millest kirjutas kiitvalt Evi Pihlak. 1980. aastatel demonstreeriti Lille graafikatka nõukogude dissidentliku kunsti näitustel välismaal.

Pärast lühikest figuratiivset perioodi 1960. aastate algul valis Lill maalikunstis abstraktsionismi tee. Lille maaliloomingu tunnuseks peeti erakordset värvikäsitlust ning hard edge'ist mõjutatuna rebitud kontuuri väljamõtlemist.

Lill püüdles oma loomingus üha erksamate värvide poole. Lille enda sõnul olid õlivärvid tema jaoks väljakannatamatult tuhmid ning tõeliselt sai ta ennast väljendada alles akrüülivärvide abil. Viimaste aastate töödes kasutas ta neoonakrüülvärve, mis võimaldasid luua pulseerivaid ja intensiivseid kontraste ning sugereerida sümboolseid tähendusi ja erootilist alatooni.

Erootikat (sealhulgas illustratsioonid markii de Sade'i „Justine'le“) viljeles Lill aastaid paralleelselt abstraktse maaliga.

Harry Liivranna kureeritud Lille ülevaatenäitusel Tallinna Kunstihoones 2007. aastal eksponeeriti kunstniku maaliloomingus järk-järgult toimunud pööret abstraksest figuratiivseks, mis tähendas varem graafikas viljeldud erootilise akti ülekandmist maalidesse. Selleks ajaks oli Lill teinud graafikaloominguga lõpparve ja avaldas mõni aasta hiljem Eero Kangori eessõnaga seda kokku võtva kataloogi. Seejärel teadvustas kunstnik end aktimaalijana, säilitades kõik suurepärase, mis iseloomustas tema abstraktseid töid.

Tunnustus Ado Lillele saabus visalt, kuid kindlalt ja õnneks mitte liiga hilja. 1987. aastal pälvis Lill Baltimaade maalitriennaalil Vilniuses diplomi. 1995. aastal sai ta Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia, 2000. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, 2005. aastal Eesti Kultuurkapitali aastastipendiumi ning 2015. aastal valiti ta Eesti Kunstnike Liidu auliikmeks.

Ado Lille loomigut leidub Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis, Kunstnike Liidu kunstikogus, Viinistu Kunstimuuseumis aga ka välismaa muuseumides (Zimmerli muuseum), rääkimata erakogudest nii Eestis kui välismaal.

Langetame pea väljapaistva kunstniku lahkumise puhul.