Lahkus lastekirjanik Salme Raatma

 (1)

Veebruaripäevad jäid viimasteks ühele soojale ja tundlikule Eesti lastekirjanikule, kes kodumaal oli vähem tuntud, kuid kelle panust väliseesti kirjandusse on võrreldud Ellen Niidu ja Heljo Männi omaga kodumaisesse.

Viljandimaal Helme vallas Liinakülas 25. juunil 1915 sündinud Salme Raatma tudeeris Tartu ülikoolis kunstiajalugu, kirjandust ja etnograafiat, töötades samal ajal Eesti Rahva Muuseumis. 1938. aastal abiellus ta pastor Herbert A. Rosensteiniga ning asus elama Noarootsi. Sealt tuli peagi lahkuda: algul Saksamaale, hiljem Soome Turusse.

Lastekirjandusse tuli Raatma kunstmuinasjuttudega, innustudes 1947/48. aasta kirjandusvõistlusel saadud esikohast. Teda inspireerisid lapsed ja lapsepõlv, elu ja inimesed. Sotsiaalse närviga kirjanikule olid olulised eetiliste probleemide käsitlused ja moraalset valikut nõudvad olukorrad. Raatmal oli eriline võime panna lapsi edasi mõtlema ja arutlema. Tema teostest peegeldub hingesoojust, optimismi ja elurõõmu.

Raatma loominguvaramusse kuuluvad “Mis sinust tuleb?”, “Minu karu” (1956, Lund), “Sinised õunad ja teisi jutte lastele” (1984, Toronto), “Jänesepoeg, kes lendas kuu peale“ (1978, Stockholm), “Lumekuninganna ja teisi jutte lastele” (1986, Toronto), “Oleks mul sõber” (2002).

Ta on avaldanud ka teema- ja tundeavaraid lühiproosa- ja luulekogusid “Päev ootab sind” (1982), “Valge lagi” (1985), “Laululatern” (1993), “Tuhat soovi“ (1995), “Muld ja tuuled” (2000) ning kirjanduslikke esseid. Raatma luulet on ilmunud ka soome keeles.


Kirjanike Liit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare