Lahkus raadio Vaba Euroopa vaba eestlane Aleksander Terras
Aastasadade vältel oli siin, paljude valitsejate maal tõsine puudus vabadest eestlastest. Aga Vabadussõja-järgse vaherahu päeval, 1920. aasta 3. jaanuaril sündis Tallinnas Karl ja Alide Terrase perre ainus laps Aleksander. Väike Aleksander harjus pea sellega, et tema sünnipäevade hommikul peeti alati leinaseisakut ja lasti suurtükkidest aupauke. Juba tema sünni aastal sai tema isast Karl Terrasest Eesti esimene riigisekretär.
Uute vabade eestlaste elud võinuksid kulgeda normaalsetes rööbastes, aga sõjad paiskavad inimeste elu ikka segamini. Töötasin aastaid Aleksander Terrase alluvana raadio Vaba Euroopa toimetuses. Kui suurriikide mahhinatsioonid poleks tema põlvkonna elu pea peale pööranud, oleks Terrasest arvatavasti saanud edukas jurist või riigimees. Tema klassivenda Jaan Krossi ei oleks viidud Siberisse ja osa Krossi raamatute rõhuasetused oleksid olnud mujal.
Terrasel olid juurateadmised, hea analüütiline võime ning muhe naljasoon. Ta oli ka sündinud suhtleja. Aleksander Terras kandis lugemisprille ja minu mällu ongi ta sellisena söövitatud, vaatamas üle prillide, targa öökulli pilguga.
Tugevad erialased võimed
Raadio Vaba Euroopa personaliülem Dick Wiest hindas Terrase puhul tema tugevaid erialaseid võimeid ja vana koolkonna kombeid. Tema lemmikharrastuste hulka, lisaks kalastamisele ja kollektsioneerimisele, kuulus tennisemäng, mida ta alustas spordiühingu Kalev juures.
Saatuse iroonia on, et diasporaas elati elusid Eestile, ilma et Eesti ise teaks sellest suurt midagi. Kodueestlased tunnevad näiteks Ernst Jaaksonit ja Andres Küngi, aga nende ring on märgatavalt suurem.
1938. aastal lõpetas ta Westholmi gümnaasiumi ja immatrikuleeriti Tartu ülikooli õigusteaduskonda.
Sõjakooli suurtükiväe aspirantide suurtükiväekursuse lõpetas Terras 20. juulil 1940, päev enne seda, kui võimu usurpeerijad kuulutasid välja ENSV. Pool aastat hiljem, 7. jaanuaril 1941 oli Terras pimesoolepõletikuga kodus, kui tuldi tema isa Karl Terrast vahistama. Eesti vabariigi kauaaegne riigisekretär kadus nagu vits vette Gulagi saarestiku sügavustesse, kus ta suri kaks aastat hiljem.
Aleksander Terras läks 1943. aasta 10. märtsil mootorpaadiga Viinistust üle Soome lahe Suomenlinna. Tema koht ohvitserina oli Soome relvajõudude päämaja ehk peakorter Helsingis. Rootsi jõudis Terras 1945. aastal ja töötas seal lennufirma sisseostjana. 1956-ndal algas Münchenis kaks aastat kestnud töö raadiojaama Ameerika Hääl toimetajana. Baieris kohtas ta tulevast abikaasat Maretit.
Terrasest sai lennufirmale SAS kuulunud osaühingu ABA majandusjuhataja, mis võimaldas tal palju reisida. See tegi just temast inimese, kes seisis ikestatud Eesti huvide eest eri foorumitel, nagu Liberaalses Internatsionaalis, mille juhatuse liikmeks ta hiljem sai. 1954. aastal osales ta Viinis Euroopa noorteparlamendi töös. Eesti taasiseseisvudes astus Aleksander Terras Reformierakonna liikmeks.
Stockholmis oli ta hinnatud töömees Eesti Rahvusfondis, Eesti Rahvusnõukogus, Eesti Komitees ja teistes organisatsioonides, kuuludes akadeemiliselt EÜS-i Põhjala. Eesti Rahvusfondi abiesimehena ja selle kirjandustoimkonna juhatajana toimetas Terras inglis- ja saksakeelseid bülletääne. Ilmusid mitmed ülevaated Eesti kohta, mida levitati suurel hulgal kogu Skandinaavias. Neid ka loeti, märkis Heinrich Mark, tänu Terrase objektiivsusele. Tema kirjutised, kirjutas Mark, olid “targad vaatlused”.
Siis saabus Terrase teine Müncheni-periood. Ajavahemikus 1975–1986 ta ainult ei võtnud Vabadusraadio ja raadio Vaba Euroopa eesti osakonna juhtimise ohje enda kätte, vaid rajas ka nende vundamendi. Just sel ajal oli eesti inimestel kõige rohkem kokkupuuteid Aleksander Terrasega või õigemini tema sümpaatselt käheda häälega.
Ta vahendas aastate jooksul Eestisse läänemaailma uudiseid ja analüüsis maailmapoliitilise olukorra arengut, eriti Baltimaade tulevikku silmas pidades. Ta oli hea ja õiglane ülemus, kes nõudis ajakirjanduslikest tavadest ja keelelisest täpsusest kinnipidamist.
Pärast oli Terras Eesti eksiilvalitsuse nõunik välis- ja sisepoliitilistes küsimustes. Sellele lisaks jätkas Terras tegevust Stockholmis aastani 2002 ilmunud ajalehe Teataja kauaaegse toimetuse liikme, kaastöölise ja juhtkirjade autorina, keda võib ära tunda nimetähtedest AlaS. A.T. ja Ats.
1997 annetati Aleksander Terrasele EV Riigivapi II klassi orden. Samal aastal määras Eesti Komitee Rootsis talle oma aastaauhinna.
