Lahkus Silvia Laidla – daam ja kuninganna
Lahkunud näitleja kolleegid mäletavad Silvia Laidlat eelkõige nakatava naeru ja lahke suhtumise poolest. „Kui ma enne „Metspardi” esietendust seisin koos Silvia Laidlaga akside vahel, siis tuli mulle haigutus peale,” meenutas Mari Lill. „See oli ilmselt kas närvist või hapnikupuudusest. Ma kohkusin ära, et mida sellest haigutusest arvatakse. Aga Sillu ütles kohe mulle mõistvalt: pole midagi, kohe läheb üle. Väga hea partner oli.”
Silluks kutsusid Silvia Laidlat kolleegid nii Draamateatris kui ka Noorsooteatris, kus ta näitlejana töötas. See hüüdnimi jäigi talle külge, seda kasutavad kõik, kes on Silvia Laidlaga koos töötanud.
Laidlat nimetab Mari Lill üheks nimeks suurte meistrite reas, kellelt ta noore kolleegina õppust võttis. „Kui ma 1968. aastal Noorsooteatrisse tööle tulin, siis ma vaatasin ikka suu ammuli lahti neid vanemaid meistreid.” Lille esimeste Noorsooteatri tööde hulgas oli Hedvigi roll Ibseni „Metspardis”, kus Laidla mängis Gina Ekdalit. Mõne aasta pärast kohtusid nad uuesti üheskoos Ibseni dramaturgiaga „Ehitusmeister Solnessis”, kus Lill mängis Hilde Wangelit ja Laidla esitas Alina Solnessi, arhitektiprouat, kelle meest noor Hilde oma fantaasiatega innustas.
Mari Lille mäletamist mööda oli Laidla näitlejana loomingule avali ja reageeris elavalt uutele ettepanekutele. Samasugusena mäletab teda ka Olav Ehala, kes tegi Silvia Laidlaga koos täiesti tavapäratu teatrilavastuse, mängides klaveriga ennast Silvia Laidla partneriks Jean Cocteau tükis „Hoolimatu armuke”. „See oli täiesti meeskonnatöö,” tunnistas klaverivirtuoos Ehala tüki sünni kohta. „Me hakkasime üheskoos improviseerima, Sillu luges oma monoloogi, mina vastasin klaveril. Mõne aja pärast ühines meiega Aime Unt, kes kujundas meie ümber poksiringi. Seejärel korraldas Kaarin Raid huvitava pöörde, nii et me vahetasime osad ja Laidla hakkas klaverit prõmmima ja mina teksti lugema. Silvia Laidla oli väga lahtine inimene, kes võttis omaks huvitavaid võtteid.”
Olav Ehala sõnul oli prantsuse avangardisti Cocteau lavastus väga menukas, seda mängiti umbes 130 korda ja käidi ka Leedus festivalil. „Noorsooteater oli tollal väga popp, umbes nagu Linnateater praegu,” räägib tüki menukusest Ehala. „Laidla partneriks sattusin ma aga tänu Kalju Komissarovi ideele, tema ütles Kaarin Raidile, et võtku ta Olku punti. Osalemine „Hoolimatus armukeses” oli minu jaoks elu üks huvitavamaid kogemusi. Ma ei ole näitleja, aga ma tundsin laval teatri tõmmet. Meil tekkis Silluga hea klapp ja me saime headeks sõpradeks.”
Noorsooteatri perioodil olid Silvia Laidla partneriteks enne Olav Ehalat tollased tippnäitlejad Ants Eskola, Jüri Järvet ja Heino Mandri. Kahe esimesega sidus Laidlat Voldemar Panso kuulus, kui mitte kõige kuulsam lavastus „Hamlet”, kus Laidla mängis kuninganna Gertrudit. Tegu oli teosega, mida sõideti vaatama Riiast ja Helsingist ning kaugemaltki. Laidlat võib õigusega nimetada Voldemar Panso näitlejaks, sest tal on hulk rolle Panso kuulsates lavastustes.
Kuulus näitlejanna elas oma isiklikku elu väga tagasitõmbunult. „Sillu oli seltskonnas särav. Kunagi ta ei norutanud nurgas, alati oli ta ümber inimesi. Suurepärane suhtleja, selle kohta öeldakse, et jutt jookseb,” meenutab Laidla inimlikku olemust Mari Lill. „Aga kui järele mõelda, siis ma pean tunnistama, et ma ei tundnud teda. Tean tema elust vähe, ta ei avanud ennast. Nüüd hiljaaegu veel ma helistasin talle, küsisin, kuidas elad. Ta ei rääkinud kunagi teistele oma muredest.”IntervjuudestSilvia Laidla oma sõnadega
EPL, 20. oktoober 1997:
„Olen suurelt lavalt ära ju 1992. aastast alates, minu publik on koos minuga vanemaks saanud ja noored mind ei tunne. Ning seda enam üllatusin, kui käisin abikaasa surma-aastapäeval Metsakalmistul ning ootasin parasjagu bussi, kui minust möödus seltskond nahktagides ja teksapükstes noori. Minu juurde jõudes seisatusid nad ning üks ütles rõõmsalt: näeh, proua Laidla ise ju! Või kui läksin panka üüri maksma ja otsisin kotist passi. Pangaametnik vaatas mulle otsa ja lausus naeratades: ärge nähke otsimisega vaeva, te olete ju Silvia Laidla! Sellised seigad teevad ainult rõõmu.”
Viimases intervjuus (ilmus Maalehe veebis 4. mail 2012):
„Minust on kirjutatud kolmes entsüklopeedias: kus sündis, kus koolis käis, kus töötas... Noh, lõpupunkt on veel panemata, ei saa ju veel... see on õhus... see punkt võib tulla neljandas... Neis raamatutes on minu arust küllalt inimese jaoks, kes tahab teada, kes ma olen. Milleks siis veel need seksistseenid seal vahel. Ei taha lugejale seda rõõmu teha, et end laiali laotan.”Kes Ta oli?Silvia Laidla
Sündis 20. oktoobril 1927.
Lõpetas
■1953 GITIS-e eesti stuudio, samal kursusel õppisid Ita Ever, Arvo Kruusement, Kaljo Kiisk, Jaanus Orgulas jpt.
Töötas
■1953–1966 Draamateatris, 1966–1983 Noorsooteatris,
■1983–1992 taas Draamateatris.
Rollid teatris:
■Tiina (Kitzbergi „Libahunt”, 1954)
■Huntaugu Miina (Vilde ja Ruusi „Mahtra sõda”, 1954)
■Jeanne (Gehri „Kuues majakord”, 1956)
■Lüpsitüdruk (Brechti „Härra Punttila ja tema sulane Matti”, 1958)
■Eboli (Schilleri „Don Carlos”, 1958)
■Glafira (Gogoli „Jegor Bulõtšov ja teised”, 1958)
■Ingrid (Ibseni „Peer Gynt”, 1962)
■Kattrin (Brechti „Ema Courage ja tema lapsed”, 1962)
■Mann (Smuuli „Kihnu jõnn”, 1964)
■Elmire (Molière’i „Tartuffe”, 1965)
■Gertrud (Shakespeare’i „Hamlet”, 1966)
■Sofia (Gorki ja Panso „Ema”, 1967)
■Gina Ekdal (Ibseni „Metspart”, 1969)
■Linda (Milleri „Proovireisija surm”, 1970)
■Gizi (Örkény „Tót, major ja teised. 1971)
■Aline Solness (Ibseni „Ehitusmeister Solness”, 1974)
■Armuke (Cocteau „Hoolimatu armuke”, 1976)
■Daam-Kuninganna (Shaw’ „Sonettide tõmmu daam”, 1977)
■Noorem Vana Naine (Bordowiczi „Non-stop”, 1977)
■Proua Vaarman (Tammsaare ja Mikiveri „Armastus ja surm”, 1984)
■Ema (Karusoo „Haigete laste vanemad”, 1988)
■Thelma Cates (Normani „Head ööd, ema”, 1990)
■Giza (Örkény „Kassimäng”, 1994 Salong-Teatris)
■Sarah Bernhardt (Murelli „Päike ja mäng”, 1997 Salong-Teatris)
Rollid filmis ja televisioonis:
■Nukuke (telefilm „Tädi Rose” 1968)
■Viia („Tuuline rand” 1971)
■Tereza („Don Juan Tallinnas” 1972)
■Naaber („Lammas all paremas nurgas” 1992)
■Vanadekodu juhataja „Kallis härra Q” 1998)
■Erna Sumberg („Õnne 13” 2001–2010)
