Lahkus surmani mässama jäänud Vaino Vahing
Surnud kirjanik leiti hommikul oma kodu ukse tagant. Hermaküla lavastas Wolfgang Borcherti eluloolise tüki “Ukse taga”, ent see ei ole Vahingu lugu. Pigem sobib Vaino Vahingut iseloomustama teine pealkiri – tema näitemängu “Mees, kes ei mahu kivile” lavastas niisamuti Evald Hermaküla ja selle esialgses lavastuses mängis Vaino Vahing selle tüki ainsat tegelast, Eesti kirjanikku Jaan Oksa, kelle vaimset tasakaalutust on Vahing psühhiaatrina põhjalikult uurinud. Ja kellega sarnaselt mahub ka Vahing oma elu ja loominguga eesti kirjandusse ja teatrisse. Ühiskonnast rääkimata.
Seda ei pruugi isegi kirjandusinimesed teada, et Vaino Vahing on andnud panuse teostesse, mille pealkiri on näiteks “Kliiniline psühhofarmakoloogia” ja “Kohtupsühhiaatriaekspertiis”. Et Carl Gustav Jungi “lapselapseks” peetav Vahing tegeles psühhiaatriat ja kunste ühendavate mõttevooludega, mis ei olnud Eesti NSV-s just tavapärane tegevus. Mis jääb peale sellest eripalgelisest pärandist, kuhu lisaks meditsiinile kuuluvad ka ilukirjanduslik proosa, näitemängud, esseed ja arvustused ning usin seltskondlik tegevus? “Minu arvates domineerib nende üle kirjandus, viimastel aastatel draama, kuigi olen kirjutanud ainult mõned lühinäidendid,” vastas Vahing ise Päevalehele.
Terav avameelsus
Hulluarstist kirjamehed pole teab mis haruldased. Soomlastel on näiteks Claes Andersson. Aga meilgi on võtta Juhan Luiga, kes sobis hästi Vaino Vahingu eelkäijaks.
Neid ühendavaks jooneks on suur seltskondlik tegevus. Lisaks kirjutamisele-arvustamisele ka arutamised, isiklikud mõjutamised ja alaline kunstiprotsessi juures olek. Vahing on suhtunud teatrisse kirglikult. Pole ime, et vanahärra Vaino Vahing ilmus ühel heal hetkel teatriarvustajana Eesti Ekspressi lehekülgedele poppide ja noortepäraste autorite kõrvale, jäämata nendest maha oma vaheduse ja radikaalsuse poolest. Pole juhuslik, et aastal 2007 pälvis Vahing Areeni aastapreemia.
Vaino Vahingut seob varem lahkunud Mati Undiga üks isesorti nooruslikkus. Mati Unt jäi elu lõpuni mässavaks modernistiks ja Vahing samamoodi irriteerivaks paljastajaks. Selles võib näha põhimõttekindlust, teised kuuekümnendate põlvkonna tegelased said auväärselt vanaks ja hakkasid “korralikuks”. Vaino Vahingusse jäi mäss edasi. Mässav Vahing pole poliitik, ta sõnum piirdub inimesega.
Triloogiana nähtavad “Noor Unt” ja “Päevaraamatu” kaks köidet on oma avameelsuse poolest terav seisukohavõtt ka tänapäevas.
Teatriajalukku on jäänud lisaks Jaan Oksa monodraamale veel Pärnus Ingo Normeti lavastatud “Suvekool”, Nõukogude Eesti kolhoosiellu toodud hamletlik lugu tõrksast noorest mehest. Suurt teatrit sündis tänu Madis Kõivuga kahasse kirjutatud “Faehlmannile” – eestlaseks olemise draamale, mille tähendus ei piirdu ta kirjutamise surutise ajaga. Teatriloo lehekülgedel on ka Hermaküla lavastatud “Esimees”, mis Vanemuises jäeti pärast proovietendust katki.
Vaino Vahing
Prosaist, näitekirjanik,
publitsist
•• Sündis 15. veebruril 1940
Tartumaal Aravu külas
•• 1957–1963 õppis TRÜ arstiteaduskonnas, 1971 meditsiinikandidaat farmakoloogia alal
•• töötanud (kohtu)psühhiaatrina, ka õppejõuna
•• Kirjanduslikku tegevust alustas 1965
•• Näidelnud Eesti mängufilmides „Võsakurat”, „Tuulte pesa”, „Corrida”
•• Auhindu: Valgetähe orden (2001), riigi kultuuripreemia (1996), näitekirjanduse aastapreemia (1991), Smuuli preemia (1983), Tuglase novelliauhind (1982)
Jutte ja näidendeid:
•• “Lugu” (1970), “Kaemus” (1972), “Näitleja” (1976), “Sina” (1973), “Faelmann: Keskpäev. Õhtuselgus: näidend stseenides” koos Madis Kõivuga (1984), “Mees, kes ei mahu kivile” (1984), Machiavelli kirjad tütrele” (1990), “Kaunimad jutud” (1995)
Romaan
••“Endspiel: laskumine orgu” koos Madis Kõivuga (1988)
Päevakirjad
••“Noor Unt” (2004), “Päevaraamat I” (1968-73), “Päevaraamat II” (1974-1984)
Publitsistika
••“E me ipso” 1990, “Vaimuhaiguse müüt” (2005)
Meenutusi
Ingo Normet,
lavastaja
Peeter Tulviste helistas pühapäeva pärastlõunal, küsis, kas tean, et Vahing on surnud. Talle oli helistatud, et internetis on nii kirjas. Vaatasin järele, helistasin Peetrile tagasi, ütlesin ka naisele, et ongi. Leitud oma korteri ukse tagant, viidud lahkamisele. Dramaatiline lõpp, täpselt Vahingu stiilis. Napid read uudistes, nagu need, mis on kirjas “Päevaraamatute” kahes osas.
Augustis kohtusime Vahinguga Saarel, Mati Undi mälestuskonverentsil. Vaino rääkis Matist pidevalt. Juba mitu aastat. Et enam Mati ei helista, üldse keegi ei helista. Nüüd ehk saavad kokku?
Linnart Mäll,
orientalist, Vahingu sõber
Viimasel ajal kohtusime Vainoga väga harva, aga 1970-ndatel saime temaga kokku vägagi tihti, mäletan, et Vaino käest sai alati kuulda teatriuudised. Ta organiseeris noore haritlaskonna koole-kokkusaamisi Tartus ja väljaspool Tartut ning seal käisin ja esinesin minagi. Ükskord terve päeva vältava ettekandega. Mida öelda tema kohta isiklikku? Kerge inimene ta ei olnud, suhtlemisel oli ta pigem keeruline. Kuid need, kes tundsid tema sõbralikkust, said temaga hästi läbi. Vaino lahkumine on väga, väga kurb ja ootamatu. Oleks seda ette teadnud, oleksin teinud paljutki, et temaga veel kohtuda.
