Lahkus teedrajav graafik Peeter Ulas

 (1)

Heroilist eesti graafikute põlvkonda on tabanud kaotus – esmaspäeval suri Peeter Ulas.

Kuigi 1934. aastal sündinud Peeter Ulas õppis ERKI-s keraamikat, leidis ta oma kutsumuse graafikas. 1960. aastad olid murrangulised kõigis kunstiliikides, graafika andis selliseid meistreid nagu Herald Eelma, Vive Tolli, Heldur Laretei, Concordia Klar ja muidugi Peeter Ulas. Traagiline on see, et alles hiljuti kaotas Peeter Ulas oma abikaasa Concordia Klari.

Peeter Ulas alustas linool-lõigetega, mis kõnelesid tolle aja „karmi stiili” võtmes. Vähe on neid kunstnikke, kellest on põhjalikumalt kirjutanud meie kunstikriitika korüfee Boris Bernstein. Ulase varase küpsemisaja kohta on ta kirjutanud, et Ulas oli „juhtiv autsaider”: „Ta oli omaette, ei käinud kellegi jälgedes, ka ei paistnud keegi järgnevat temale. Kuid ta kas nägi seda ette, mis pidi tulema, või siis väljendas stiihilise energia ja loomingulise julgusega juba saabuvat.” Valmisid sellised teedrajavad linoollõiketehnikas lehed nagu „Teejoojad” (1961) ja „Pidu kolhoosis” (1962). Mingit eks-pressiivset ängi need tööd sisendavad.

Peagi järgnesid söövitustehnikas tööd, mille tüübid meenutavad Eerik Haameri maale. Graafikatehnikates oli Ulas kodus pea igas valdkonnas, kuid 1970. aastatel paelus teda pehmelakk. „Hoone” (1973), „Õhtu” (1974), „Impulss” (1974) jm kuuluvad eesti graafika kullafondi. Bernstein jõuab siin võrdlusteni Wiiraltiga ja otsib algeid kuni Hieronymus Boschini. „Kujundite kasvamise lugu”, mis oli ka Ulase 2005. aasta isikunäituse pealkirjaks, viitab sürrealistlikule loomemeetodile.

Ta vajas ainult ettekäänet, mis võis tulla nii loodusest kui ka eesti mütoloogiast, et kasvatada kujundid graafika jaoks ebaharilikult monumentaalseks. Lisame tema söejoonistused ja kokkuvõttes on põhjust nimetada Ulast sõjajärgse kunsti Kristjan Rauaks. Bernstein: „On raske tõsiselt arutleda, kas see on hea või halb, et suuremal osal Ulase lehtedel pole otsest kõlbelist tähendust. Ent selge on see, et meil on keegi, kes vahetult, ürgselt, naiivselt vapustatud olemise imest, elu rikkusest ja paljutähenduslikkusest; keegi, kes nakatab meid tundega osadusest elu üldises käärimises ja täidab seega tähtsat kunstilist ja inimlikku missiooni.”

„Meie aja parim graafik”

Selline kunstnik oli Peeter Ulas, keda kolleeg Vive Tolli peab „meie aja parimaks graafikuks”. Tolli mäletab teda kinnise, sageli iroonilise, kuid äärmiselt hea-südamliku inimesena. Tema viimasest loomingust saame aimu jaanuari kavandatud isikunäitusel, mis paraku kujuneb mälestusnäituseks.

Peeter Ulase ärasaatmine toimub reedel, 19. detsembril kell 16 Tallinna Püha Vaimu kirikus.

Kunstnik

Peeter Ulas

1934—2008

•• Õppis ERKI-s keraamikat, lõpetas graafikuna 1959. aastal.

Töötanud õppejõuna TPÜ-s.

Tütar Maria-Kristiina Ulas on samuti graafik.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare