Laibachi fuugad võtsid tuugaks

Võtta alateadlikult kanoonilise definitsiooni järgi süvakultuuri sügavikku kuuluvad Bachi fuugad ja lubada neid Sloveenia avangardrokkarite pundil Laibach elektroonilise muusika võtmes ette kanda, pole muu kui üks loomapiinamine.

Seda siis kultuuri ja meelelahutuse juuksekarva poolitades.

Mahtumata ei popkontserdi ega klassikaõhtu raamidesse, oli Bachi „Die Kunst der Fuge” Laibachi esituses ennekõike põnev kohtumine. Rokikohvikusse olid leidnud lisaks roki- ja elektronmuusikaürituste püsikülastajatele tee ka daamid, kellesarnaseid muidu laupäeva õhtuti Estonia teatri fuajees sabistamas näeb.

Lõhuti muusika piire

Jättes kõrvale sotsiaalse momendi – mis antud kontserdi kontekstis on ikkagi sekundaarne – ning keskendudes lavalt kõlanud helidele, peab nentima, et Laibachi esitus oli mõjuv ka siis, kui klassikalise muusika tausta hõredus kippus end tunda andma. Sest siis oli võimalus vaadata kontserti kui elektronmuusikamaratoni, kus techno-piiksumine kasvas trip-hop’i gruuvi kaudu trampivaks industriaaliks, et siis jälle maha rahuneda, ning kust kõrv püüdis kinni keskkooli muusikatundides kohustuslikus korras kuuldud helisid nendestsamadest fuugadest teisipäevaõhtusest märksa traditsioonilisemas ettekandes.

Aga rokiklubis elektrooniliselt ettekantuna lõhkusid fuugad kindlasti maha nii mõnegi mõttelise piiri muusika ja muusika vahel. Kes poolsaalitäiest sai teistmoodi elektronmuusikaelamuse, kes teistmoodi klassikakogemuse. Ja mõnel oli kindlasti vaja lihtsalt lobiseda.

Ahjaa – õhtu huumorinurgas toimunud ajurünnaku käigus kujunes arvamus, et kui Kerli Kõiv ja Rammsteini solist Till Lindemann Laibachiga koos ühe korraliku loo teeksid, oleks Kerli karjäär Kesk-Euroopa muusikaturgudel veerema lükatud.

„Lai-Bach-Kunst-der-Fuge”

Laibachi kontsert

17.02 Tallinnas Rock Cafés