Saare ühes suuremas kuurordis Puerto del Carmenis valitseb nautlev meeleolu – kalurikülast on saanud tõeline turismilinnake paljude valgete hotellide, restoranide, baaride ja turuliku taseme kauplustega. Ilus, aga väheoriginaalne.

Nagu oleks kõik maailma turvalised, kaunid ja sõbraliku keskkonnaga turismilinnad ühe mudeli järgi kujundatud. Kõik see hingab ja elab puhkamise ning lõbutsemise vaimus. Hispaaniapärasusele viitab põhiliselt teenindajate keel, kadestamisväärne suhtlemisoskus ja kummastav huumorimeel. Ning veebruaris jõuab kätte hispaanialik karneval, kus rongkäiku koguneb kuradeid, ingleid ja muud sellist seltskonda ning kus hiljem põletatakse ära karnevali sümbol Suur Sardiin. Karnevalipoodide rohkus ning näiteks sarvede-tiibade valik annab tunnistust, et tavast peetakse ka lugu.

Samas on Kanaarid nii lastele kui ka vanainimestele kadestamisväärselt turvaline keskkond. Ehkki räägitakse küll aafriklastest, kes pimeduse varjus rannale ujuvad ja siis illegaalidena kurja teevad, näeb politseinikke pigem katkist laternaposti pildistamas kui kurikaelu nahutamas.

Eelkõige on imelised selle paiga meri ja Kanaaridele mitte sugugi tavapärased liivarannad, mis juba hommikul täituvad puhkajatega, kes rahulolevalt oma kummist krokodillidega vees sulistavad. Vihma ei saja Lanzarotel peaaegu kunagi, mis tähendab, et puhkusepaigana on ta üsna ideaalne igal aastaajal. Küll aga võib sinna Aafrika Saharast eksida mõni liivatorm.

Pahad tulemäed

Kanaari saartest suuruselt neljas – Lanzarote – kuulub kuumaastikku meenutava lääneranniku Timanfaya loodusparki, mis on UNESCO kaitseala. Seal võib jälgida kõiki tulemägede purskamisel tekkinud põlengutoone ning vulkaanipursete simulatsioone muuseumides ja esitlustel.

Teed sinna näitab kena sarviline elukas, keda võib ka kolmhargiga sarvikuks pidada. Sarvik ja vulkaanilisest kivist valmistatud vulkaanimudelid ning tuhatoosid on suveniiripoodides aukohal.

Lanzarotelt meenekivide kaasa tassimine võib lõppeda suurema rahatrahviga. Tõe huvides tuleb öelda, et 80% saarest on ühel või teisel moel ametliku kaitse all – merelise, ornitoloogilise või muu keskkonnakaitselise põhjuse tõttu.

Valge vein ja albiinokrabid

Saare nutikad maaharijad on õppinud vulkaanilist kivimit kasutama pulbristatuna põlluharimises. Pea niiskuseta maa-alal suudab see vett imada ja vähese õhuniiskuse kinni püüda. Kaitseks põhjatuulte vastu ehitatakse näiteks viinamarjapõõsastele ümber kividest poolkaared ja seatakse juurde tühjad plastpudelid – õhuniiskuse kogumiseks.

Terve saare põllundus meenutab nende kiviaedade tõttu müstilist kärge. Samas annab vulkaaniline pinnas kohalikele malvaasia valgetele veinidele omapärase maitse, mida ka veiniistandustes testida saab. Erinevalt Stockmanni kaubamajast ei maksa veinid suurt midagi.

Saare põhjaosas asuv koobastik Cuevas de los Verdes on menukas turismipaik – seal saab näha kahe kilomeetri pikkust laavatoru, kuhu ka külastajaid sisse lubatakse. Samas kõrvalkoopas näidatakse pimedaid albiinokrabisid.

Briti puhkajate saar

Lanzarotele, erinevalt teistest Kanaari saartest, näib tulevat otsetunnel Briti saartelt – väsimatult ehivad briti turistid end ka kodumaa jalgpallisärkide või muude sümbolitega, et nende päritolu kahe silma vahele ei jääks.

Pubides näidatakse suurtel ekraanidel vahetpidamata vutti, koerte või hobuste võiduajamisi. Rääkimata sellest, et brittidest pubiomanikud kodumaiseid esinejaid kohale meelitavad. Õllekates pakutavad inglise hommikusöögid ja Briti lehtede lai levik näitavad inglise turistide pikaajalist traditsiooni. Nii tundub mõneski Lanzarote pubis, et sa pole Manchesterist kaugemale saanudki.

Lazarotel ei saa sammugi astuda, ilma kultusarhitekt Cesar Manrique’i nime kuulmata. Tema on kujundanud saare valgete majakeste stiili ja enamiku kubistlikuna mõjuvaid taieseid ja loodusparkide keskusi, tema jalajälgedes korraldatakse ekskursioone ning igas linnakeses on tema fondi tegevust tutvustav paviljon.

Ükskõik, kust giidid juttu alustavad, mingil salapärasel moel ilmub sellesse ikka Cesar Manrique’i nimi. Välismaalgi nime teinud mees naasis kodusaarele, mille kujundamist ta pidas oma elutööks. Tema kodupaik Palmide orus näeb eriti kaunis välja, seda enam, et Lanzarotel võiks juba paar puud korralikku metsa tähendada.

Teguise on Lanzarote ajalooline pealinn, kus kord nädalas pühapäeviti turgu peetakse. Seda reklaamitakse kohalike käsitöömeistrite turuna, mis korra päevas elavdab muidu vaikselt ning idamaiselt tukkuvat linna.

Kui sinna liikuvaid turismibusse loendada, siis peaks Kadaka turu soomlaste bussid kümnega korrutama. Millegipärast tundub, et kohalikud seal küll sisseoste ei tee. Aga käsitööd ja peruulaste vilepuhumist võib leida-kuulda küll.

Ookeanilained ja lainelauad

Lanzarote on igati sportlik paik, kus käivad taastumas ja treenimas ka profisportlased. Või näiteks Raudmehe võistlusteks harjutamas. Eriti rohkelt viljeldakse mõistagi veealasid, alates sukeldumisest ja lõpetades veesuusatamisega.

Famara rand on populaarne lainelaudurite, La Cucharas aga purjelaudurite seas. Kaks britist surfitreenerit korraldavad Famaras ka surfilaagreid, kuhu ookeanilainete puudumist kannatavad mõneks ajaks treenima tulevad.

Mõõduka tasu eest saab omandada teadmisi nii surfi teooriast kui praktikast, hinna sees on lõuna, kalüpso ja laua rent. Näiteks tõusust ja mõõnast ei pruugi Läänemerega harjunutel õrna aimugi olla, või ookeanilainetest, mis võivad lainelaua sellise hooga vastu pead lüüa, et kõigepealt just pea kaitsmist õpetatakse.

Isegi kui lainemöllus õnnestub ohtralt tulisoolast vett neelata ja pärast end tõelise Atlandi ookeani vetikapehmusena tunda, tasub puhkuse ajal uute elamuste proovimine end ära.