Lapidus: Stockholm on väga karm koht
•• Teie raamatu „Kiire raha” põhiintriig on tingitud asjaolust, et Rootsist on saanud mitmekultuuriline riik. Kas te peate ennast „multikulti” kriitikuks?
Ma ei ole mitmekultuurilise ühiskonna kriitik. Ja Rootsi pole paljuski mitmekultuuriline, vaid rootsi kultuuriga ühiskond, kus sisserändajad elavad äärelinnades oma eraldatud elu. Ma pean silmas, et me pole suutnud teisi kultuure rootsi ühiskonda lõimida. Tõeliselt mitmekultuurilises ühiskonnas valitseb eri kultuuride vahel võrdsus.
•• Kuidas mõjutab sisserändajate vool Rootsi kuritegevust ja poliitikat?
Usun, et teatud sorti kuritegusid toimub tõesti sagedamini, näiteks aukuritegusid – mehed, kes peksavad või tapavad oma naisi ja tütreid, kes tahavad rootsi ühiskonda sulanduda –, samuti suureneb teatud narkootikumide levik. Aga ma ei arva, et kuritegevuse keskmine tase oleks immigrantide tõttu kõrgem. Kuritegevuse algpõhjused ei ole seotud etnilise taustaga, vaid pigem näiteks majanduslike teguritega ja kultuurilise võõrandumise tundega. Nii et probleemiks ei ole sisseränne kui selline, vaid Rootsi immigrandipoliitika. Sisserändajad pandi elama eraldatud äärelinnadesse ehk getodesse ja neile ei antud võimalust tööd leida. Samal ajal on minu eesmärk kujutada Rootsit sellisena, nagu see on, mitte pakkuda romantiseeritud pilti. Töötan põhikohaga kaitseadvokaadina. Suur osa päriskurjategijatest on sisserändajad ja see peegeldub ka mu raamatutes.
•• Palun rääkige, mida tähendab Stockholm noir. Kas see on žanr või kaubamärk?
See on rootsi kirjanduse uus žanr. Mulle on suurt mõju avaldanud selliste Ameerika kirjanike nagu Dennis Lehane’i ja James Ellroy teosed. Niisugust kirjandust pole Rootsis varem tehtud. Mu raamatud on tekitanud rootsi lugejate seas tohutut vastukaja, need on loetavuselt järgmised pärast Stieg Larssoni „Millenniumi”-triloogiat.
•• Rootsi kriminaalkirjandust hinnatakse kogu maailmas. Mis võiks selle põhjus olla?
Põhjuseid on arvatavasti mitu. Esiteks on paljud rootsi krimi-autorid ka tegelikult head kirjanikud. Teine põhjus on sotsiaal-kriitiline vaatenurk. Rootsi kriminaalromaanides käsitletakse sageli laiemaid probleeme kui süžee keskmes olev kuritegu.
